Meil oli täna naistepäev, teil vist ka? Oo, ja kuidas portugallased igasuguseid päevi armastavad! Isade-, emade-, laste-, vanaemade- ja vanaisadepäevi. Lastepäev tähendavat Palmelas koguni vaba päeva. Ja kui Nõukogude Liidus kingiti punaseid nelke, siis siin kingitakse igas toonis gerberasid ja seda terve päev läbi. Poceirãos alustati umbes keskpäeva paiku. Alguses saabusid lilled köögist. Mina ei lasknud ennast sellest üleüldisest rabamisest segada, vaid tassisin nuge-kahvleid-lusikaid-taldrikuid rahulikult edasi. Aga võibolla ei tundnud ma ennast piisavalt vanana ka, et lillejagamisel endale midagi nõuda. Mingihetk jõudsid gerberad ka meie saali, no need, mis alles olid jäänud. Ja tervelt neli. Kuigi mind endiselt vahel plikana koheldakse, annan ma vähemalt pikkuses teistele silmad ette (: Edasi tulid lillekimbud Poceirão valitsuse poolt ning seejärel mõned õied lastelt. Koju jõudsin suurema lillekimbuga, kui sünnipäeval saanud olin... kadudeta, kuigi bussijuht küll üht-teist endale püüdis kaubelda. Tal oli vist meelest läinud oma naisele paar rootsu muretseda.
Aga homme on mul vaba päev, sest et... bussijuhid peavad jälle streiki! Mooduseid, kuidas ma tööle jõuaksin, muidugi oleks... aga Nidia leidis, et kui ilm on ilus, peaksin ma hoopis jalutama minema ja jäätist sööma. "Muide, ära muretse, ma ei räägi sellest kellelegi!" lubas ta kavalalt naeratades lisaks.
Nii tore oleks, kui mu järgmine "ülemus" samasugune oleks :D