Lissaboni maapealne paradiis asub vähemalt minu jaoks Brasiilia avenüül. Selle uksele on kleebitud suur pilt sibulkuplitega kirikust (tõenäoliselt mingi eriti tähtis ehitis, millest mul aimugi ei ole!) ja roheline silt teatab: markt. Teadetetahvlil on kirjad nii portugali... kui vene keeles. Ja kui ma Eestis olles venelasi eriti ei hinnanud, siis nüüd ma suisa armastan neid, eriti, kuna nad ka välismaal elades oma toidu kaasa toovad. Šoppama läksime neljakesi eesotsas Meritiga, kes end vist juba kõikide pealinna kohukese-hapukoorepoodidega kurssi on viinud. Tüdrukud number kolm ja neli olid kaks uustulnukat, kes siin viibinud vaid nädala, kuid selle aja jooksul juba rinda pistnud pervost korteriomanikuga... ja ka leivapoe üles leidnud. Igati tegus!
Pood ise nägi väga nõukogudeaegne välja. Aga mida seal kõike oli! Leiba ja kohukesi! Brikett-jäätist! Kefiiri! Kaerahelbeid! Pelmeene! Teistel oli vist päris naljakas, kui ma huilates mööda poodi ringi tuiskasin. "Smetana! Issand, SEDA vene mahla jõin ma kodus! Appiii.. Tarhun! Oooo, Saiakangi kohviku kommid!!" Kassani jõudes olin ma enda korvi ladunud ühe Borodino leiva, ühe põrandaleiva, hapukoore, kaks kohukest, šokolaadiplombiiri (vahvlitopsis!!) ning kotitäie sefiiri šokolaadis. Kui kassapidaja minult kassas küsis, kas ma kotti ka tahan, ütlesin püüdlikult:"Da!" ja hiljem "Sposiba!" kah. Ülejäänud sõnad ei tulnud enam meelde. Meritilt küsis kassapidaja juba vene keeles. "Nao! Ei, njet!" Koju jõudsin ma lausa superheas tujus. Poisid istusid köögis ja vahtisid veidi kahtlustavalt pealt seda, kuidas ma leivad ettevaatlikult pakendist lahti harutasin ja hardalt nuusutasin. "Jumala õige värk!" "Oota, mis sa said musta leiba või?" "Jaa, tegelt meie keeles ongi SEE leib! Sel valgel asjal, mida te leivaks nimetate, on hoopis teine nimi! Ja siis on meil veel üke vahepealne kah veel," püüdsin neid leivanduses harida. "Haha, see peab küll kaelkirjak olema, selline täpiline või?" uuris Thomas. Tõin oma sefiiri ka välja. "Issand Kadri, mis sinuga lahti on? See vene leib teeb sind ikka täiega õnnelikuks," imestas Edu:"Sa peaks seal poes iga päev käima hakkama!". Maren uuris oma sefiiri eriti hardalt: "See on ju see, mis ma Moskvas sõin! Noh... ma ei mäleta muidugi, kas mulle see maitses, ma sõin seal igasuguseid rõvedaid asju ka ju!"
Toppisin paar tükki rösterisse, panin ürtidega kreemjuustu (peaaegu nagu Creme Bojour!), chourico't, juustu ja tomatit peale... appi, ma pole tükk aega midagi nii head saanud! "Kuule, äkki saad meile ka paar tükki jätta?" uurisid poisid hiljem. "Tundub hea asi olevat!"