Portugallased on nagu venelasedki, ilged nunnutajad, eriti sõnadega. "Tahad sa oma kalakese juurde veel kartulikesi?" "Lähme nüüd ilusasti oma koolikesse tagasi." Näiteid võiks tooma jäädagi ning viimasel ajal ei aja need mind enam isegi hullult naerma, selle asemel on "veidikesekene" tunginud ka minu sõnavarra. Sama lugu on hüüdnimedega. Sellest, kelleks mind kõigeks kutsutakse, ma isegi ei räägi, aga ka kohalikel on omad nimed. Filipa on Pipa, Tomas on vahel noomides Tomati ja Antonio võib vabalt Tonino olla. Simao on Simaosinho, Joao Diogo on Didi ning Nidia olevat oma mehe õrnushetkedel Nini. Julianat kutsutakse kodus Juju'ks ning Köögi-Fatima on pigem Fatita, kui keegi muu. Jose on Zesinho ning Miguel Gaspar on Miguelito või Gasparelho... nii et palun, öelge keegi, miks neil on üldse normaalset nime vaja, kui kedagi selle järgi isegi ei kutsuta. Ka täiskasvanuna mitte, nagu näha.