Tänast vaba karnevalipäeva tähistasime kolimisega. Nii naljakas oli kõik oma kola kokku pakkida ja toast välja veeretada... natuke nagu see aasta oleks juba läbi. Ainult et siis minut hiljem kõik kahe meetri kaugusel jälle laiali laotada. Mareniga tikke tõmmates sain mina toa aknapoolse osa - õnn, eksole. Lähimal vaatlemisel selgus muidugi, et aken on isegi kinni olles suht lahti ja tuul puhub ilusti tuppa. Tuulutusprobleemid jäävad sellega seoses muidugi ära. Ja kui ma alguses selle uue tubadesüsteemi üle ikka suhteliselt tige olin, siis nüüd ma enam väga ei vingugi. Uus tuba on muidugi väiksem, kui eelmine, ent piisavalt suur, et kõik mu asjad ära mahutada! Ma vist hõiskasin seda liiga suure hurraaga, sest Maren pomises kohe vastu, et tore jah, aga mul mahub ainult üks asi. Nojah, minu kõik asjad olid kaks pisikest öökappi, peegel ja do-it-yourself laud (ehitis taburetist, sahtlist ja riiuliplaadist), tema üks oli elevantlike mõõtmetega kummut, mis võttis enda alla pea pool tuba. Nojah, antiik ju ikkagi!
Toapooled eraldasime kahe kapiga, jättes piisavalt suure ava, et ma oma tuppa pääseksin. Nii et nüüd elan ma otseses mõttes kapi taga. Isegi kahe kapi taga. Mareni voodi seevastu on otse ukse all ja valgust sinna ka eriti ei paista. Ma ei ole julenud küsida, mis ta sellest kõigest arvab. Ma ei usu, et eriti palju.