Siiani pole ma vist pea üldse kirjutanud sellest, mis siin maal üldsust erutab. Ja pole olnud midagi erilist kah - kui mitte mainida fakti, et kohalikud telekanalid ei oska absoluutselt oma uudiseid järjestada. Nii on tavaline, et saate alguses näidatakse kümneminutilist reportaaži juustu- ja veinilaadast ning vahetult enne lõputiitreid öeldakse nii muuseas, et Iraagis oli pommiplahvatus ja 150 inimest sai surma. Head õhtut.
"Meil siin" on hetkel õhus aborditeema. Tegelikult juba oma viimased kuu aega ja mul on sellest juba üksjagu kõrini kah, sest kui ma õhtul natuke enne seitset koju jõuan ja end siis teleka ette sööma asutan, ei näe ma sealt muud, kui ei- ja jah-poole vaidlusi. Lisaks hunnikut tuntud inimesi, kes särava naeratusega etteantud teksti vuristavad. Ma muidugi ei pea mainima, et üldjuhul pole mul neist kuulsustest aimugi, tänavatel tunnen ma ära vaid kohaliku seebiseriaali tegelasi. Igatahes, eile oli referendum, aga tundus, et ka kohalikud olid viimse piirini ära vaevatud.. või on tõesti tegemist eestlaste vennasrahvaga, sest hääletama ei viitsinud eriti keegi minna. Aga nii nagu Belgia ajalehed juba eile õhtul teatasid (ja ka Delfi täna), on tõenäoline, et abordid legaliseeritakse siin taas, kuna praegusele peaministrile, senhor Socrates'ele tundub see mõte peale minevat. Minul on jumala ükskõik, ma lihtsalt tahan oma õhtusöögi juurde midagi vähemharivat vaadata.
Päevakajaline teema number kaks - meil oli täna maavärin. 5,8 palli lausa. Kohalike lehtede sõnul suurim üle kolmekümne aasta... ja mina magasin selle lihtsalt maha. Minu õnneks polnud ma ainus, aga ma siiski leian, et elu on vahel nii ebaõiglane. See peaks ühtlasi ka näitama, milline lärm meil lasteaias valitseb. Värisevad seinad on selle kõrval liialt tühised, et tähelepanu pälvida. Horvaatia uudistesse me igatahes jõudsime, vähemalt Jelena oli minu pärast küll mures.