Luis sõidab järgmisel nädalal üheksaks kuuks Madridi. Seega toimus eile tema farewell. Lissaboni-bussi peale istudes tunnistasin Marenile, et mul ei ole absoluutselt mingit tuju. Maren noogutas. "Mul ka mitte. Aga siis me saame olla double D'd." Minu mõistmatu pilgu peale selgitas ta: "Tead ju, desperate and drunk. Ma olen küll kohe päris desperate." Naersin. "Jah, ma vist ka." Mareni põhjused olid minu omadest küll veidi erinevad. "Tead, kui ma vahepeal kodus käisin, siis kõik küsisid, et noh, kuidas need Portugali poisid siis on? Ja ma pidin ütlema, et mul pole aimugi. Ja mitte keegi ei uskunud. Mõtle, kui ma nüüd aasta lõpus koju lähen ja kõik on samamoodi? Täitsa masendav!"
Piisavalt masendav on ka fakt, et selle peaaegu et poole aasta sees olen ma pidanud Portugali meeste välimusetuse tõttu kordi kurvastama. Ja kui Kristjan mulle siis soovitas, et kui mehed ei kõlba, tuleks hoopis naised ette võtta... siis selle peale saan ma öelda vaid üht: "Ja naised on siin kah liiga karvased!"
Igatahes, tuju parandamiseks suundusime Lissaboni jõudes esmalt Mäkki. Esialgu mõtlesime küll Häagen Dazs'i peale, aga McFlurry ost tundus kuidagi jõukohasem. Pealegi, Häagen Dazs'i nõuab masenduse kõrgem pilotaaž.. no ja nii masenduses me nüüd kah ei olnud!
"Okei, ma arvan, et me peaks nüüd joomisega alustama," arvas Maren ja kuna teekond Rossio'sse kestab nii umbes pool tundi, võtsime Continente'st ühe Batida de Coco, mis muide on Mareni lemmikjook. "Kadri, kas sa tahad paha tüdruk olla?" uuris ta siis minult, kui metroos pudelilt korki maha keeras. Jah vabalt. Kohalikud muidugi vahtisid veidi altkulmu, kui kaks itsitavat ja inglise keelt rääkivat tšikki rongis korraga midagi jooma hakkasid. Pole vist kombeks. Kuradi turistid!
Ükstaspuha, ma ei mäleta, et piima joomine avalikus kohas kuidagi seadusega vastuolus oleks. Isegi, kui see piim lähemal uurimisel kangesti piirituse järele lõhnab.
Enne söömist põikasime läbi Ginjaletist, mis asub praktiliselt keskväljakul. Portugallased tunduvad oma kirsipuskari üle erilist uhkust tundvat (Olgem ausad - mille üle nad ei tunne? Ma olen oksendamiseni kuulnud seda, kui ilusad, targad ja osavad nad ikka on! Sel eneseuhkusel ei ole piire!) ja minu eestlasliku ninakirtsutuse üle erilist rõõmu ei tundnud, õnneks nõustus Luis džentelmenina ka minu joogi endale võtma. Ma ei tea, kuhu Kersti oma joogi sokutas (jah-jah, Luis kutsus oma õhtusöögile vist kogu Lissaboni eesti kogukonna!), aga tüdrukutest oli Maren ainus, kes korralikult oma topsiga ise hakkama sai.
Õhtusöök toimus ühes järjekordes tasca's, kuigi ma võin kihla vedada, et omanik eelistab seda pigem restoraniks kutsuda. Kukenimeliseks, kusjuures! Sellised õhtusöögid sõpradega on siin muide väga tavalised. Esialgu olin ma päris hämmingus, et keegi korraldab õhtusöögi ning selle lõppedes palub oma külalistel ise arve kinni maksta. Minu eestlaslik loogika ütleb nimelt seda, et kui ma kellegi sööma kutsun, siis ma maksan ka arve... või kui nüüd päriselt rääkida, siis ma kutsuks oma külalised parem koju ja teeks ise toidu. Portugallased tunduvad sellise tava jaoks aga liialt laisad olema. Tascalikult toodi kõik toidud kaetuna suure friikartulikuhila all. Isegi minu juustuomlett ei paistnud nende kollaste pulkade vahelt välja. Riisist ja salatist võid ainult unistada! Soolast ka, kusjuures. Aga võibolla korvab selle mittekasutamine üleliigse õlikoguse?
Peale sööki suundusime nagu kord ja kohus Bairro Alto'sse. Korraks läbi meie tavapärasest baarist ja BedRoom'i. Ja kui üldiselt kohalikud baarid-klubid minus erilist joovastust oma õnts-õnts muusikaga ei tekita, siis BedRoomi ma lausa armastan. Esiteks seetõttu, et seal on terve saal voodeid ja patjadega ülekuhjatud diivaneid täis (mis on lausa ebaportugallaslikult hubane!) ja teiseks, MIS muusika! Madonna vanemad lood, Grease, Bee-Gee's, Beach Boys, Peter Gabriel... ahh.
Täna on vist jälle üks neid peojärgseid vegeteerimispäevi.