Kui päris ausalt tunnistada, siis kunagi eriti kauges minevikus rääkis Dulce mingitest üritustest, mis märtsis toimuva hakkavad... ja mille korraldamisel ka meie nelja ideid oodati. Ja mina lasin selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja... toohetk ideid ei olnud ja järgmisel oli endaga nii palju tegemist, et millegi muu jaoks aega ei jäänud. Igatahes arvan, et mingi mõte tuli Thomaselt, miks muidu tema nägu suurelt flaierite peal pidi olema? Peale tema oli seal ka meie „suure ülemuse” Guilherme Bettencourt’i ümar nägu, aga tema eksponeerimine on suhteliselt seletatav. (Kuigi, olgem ausad, esteetilisest poolest pole seal küll midagi vaadata!) Igatahes, laat oli ja toimis, lõpu poole tulid asja uudistama isegi mõned linnakodanikud... aga üldiselt tunduvad portugallased hirmus umbusklikud kõige uue vastu olema. Rääkige kollektivismist palju tahate, aga mina seda siin ei näe. Võibolla nende pargis tamkat mängivate vanameeste vahel, või päevast päeva akendel kõõluvate vanamuttide näol... aga igal muul juhul tunuduvad nad piisavalt individualistlikud olema, sulguvad oma kaitsva kodu nelja seina ja (kaetud) akende vahele ning ignoreerivad suurima heameelega kõike uut, eriti võõramaalasi.
Laat ise algas juba kümnest asjadevahetusega. Teised tõusid vist juba kaheksa paiku, et õigeks ajaks kõigega valmis olla, ning sahmisid siis mööda korterit ringi, et leida mõttetuid esemeid, mida uute mõttetute esemete vastu vahetada. Mina jõudsin umbestäpselt südapäevaks ja toiduvahetamise alguseks mõnede Kalevi kommidega kohale. Häbi mulle! Maren oli valmistanud mingit mannapudrulaadset magustoitu, Edu oli teinud tortillasid (umbes kuuvanustest munadest) ja Thomase ees kõrgus hakklihapirukakuhi. Kuigi Edu oli minult just eelmisel päeval küsinud, et kas ma plaanin uuesti porgandipannkooke teha (kompliment missugune!) otsustasin ma lõpuks et ei – mingit uut söömisorgiat ei tule ja kui mul midagi väga vaja on, saan selle ehk kommide eest kätte. Sain ka. Kuigi alguses irvitasid kõik, kui ma küsisin, et kas ma saaks oma kommid tursavormi vastu vahetada. Ja tursavorm (tavaliselt bacalhão com natas või empadão de bacalhão) on üks väheseid soolaseid toite, mis mulle siin tõeliselt maitseb. Kalorsusest ei maksa muidugi rääkida.
Kui kõhud täis, hakati pakkuma meelelahutust. Õppida sai salvrätitehnikas karpide kaunistamist (mul on nüüd üks rõõmus keraamilisele plaadile liimitud lammas!), õhupalliloomade tegemist, graffitit, näomaalinguid, tai-ji’d, joogat, kõhutantsu ja quizombat, mis olevat pärit kuskilt kaugelt lõunast. Viimast olin ma kusjuures juba varemgi ööklubis tantsida proovinud, siis aga ei saanud ma asjale üldse pihta. Helena juhendusel koos Sean Pauli „I got the right temperature to shelter you from the storm’iga” oli kuidagi kergem. Aga võibolla ongi ainuõige midagi sellist soojas tuules päikese käes tantsida?