Kui oled pool aastat kellegiga koos elanud, siis peaks vaikselt juba kõikide veidrustega harjunud olema? Võibolla, aga poisid suudavad mind endiselt kulme kergitama panna. Eriti oma prahiarmastuses. Ja siinkohal ei suuda ma küll otsustada, kumb neist kummalisem on.
Thomas armastab oma jalutuskäikudelt mingi imeliku sodiga naaseda. Eelmisel nädalal leidis ta näiteks ühe „huvitava” rondi ja umbes sajanditaguse mutanteerunud lapsekinga. Huvitav ront leidis koha tema uues (minu vanas) toas ning king seadis koha sisse vetsus. Järgmiseks hommikuks oli ka ront vetsu kolinud, sest Thomase kinnitusel oli ta selsamal hommikul leidnud mõned ussikesed oma toast. Kui ta siis puud liigutama hakkas, oli sinna õudusfilmiliku kiirusega suur putukakuhi kerkinud ning kuna ta putukaid oma tuppa ei tahtnud, oligi loogiline samm ühine WC. Uutest üürilistest said teised teada siis, kui Maren karjudes vetsust välja tormas. Praeguseks on ront koos oma kaaslase titekingaga kööki kolinud.
Edu küll igasugust sodi üles ei korja, vaid keeldub lihtsalt midagi ära viskamast. Kui ma üritasin poole kuu vanuseid jogurteid ära visata, pidi ta peaaegu hulluks minema. „Aga neid saab ju süüa veel!” Nojah, lasku käia. Sama lugu oli pakendatud munadega (me saame vahel mune pudeldatud kujul, 20 tükki pakis), mida ta paar kuud hiljemgi rõõmsalt kasutab. Nelja kuu vanune vahukoor seisab endiselt külmkapis, juhuks kui vaja peaks minema. Laada jaoks asju otsides sattus ta pooliku paki tampoonide peale, mis eelmistest vabatahtlikest siia oli jäänud. Kui ta need siis uhkelt tekile välja laotas ja Maren talt teada tahtis, mida ta õige mõtleb, tegi Edu imestunud nägu:” Aga need on ju kasutamata!” Hetk hiljem oli Mareni ülemuse nelja aastane laps need juba endale vahetanud. Hispaanlastel tundub hitttoodangu peale nina olevat (: