Ausalt ka, minuga ei ole viimasel ajal midagi väga huvitavat juhtunud.
Eelmisel teisipäeval käisin Tomaz’i juures õhtusöögil, et Lõuna-Ameerika reisi pildid, uus elamine ning ka poiss ise üle vaadata. Poiss ise oli endiselt sama nägu, isegi soeng oli sama, kodu seevastu uhkem kui varem. Ma olen alati arvanud, et ta vanematel rahast puudust pole, nüüd tuleb aga tunnistada, et nood on pururikkad. Kahekorde ilmatusuur korter kesklinnas ei jätnud muud võimalust. Pere kolmele lapsele on lausa omaette korrus eraldatud ning kõik majas toimuv käib nupuga. Rulood rullivad end akende ette ühe nupulevajutusega ning isegi kaminasse tule tegemiseks pole tikke tarvis. Jalutasin Tomaz’i järel toast tuppa ning iga järgnev ruum pani mind järjekordselt ahhetama. Selle kõige juures oli terve pere äärmiselt armas ja sõbralik. Menüü, mis koosnes suvikõrvitsasupist ning kanasalatist oli muidugi tohutult maitsev, kuid roogadest enam nautisin ma seda vaba õhkkonda, mis söögilauas valitses. Õhtu lõpetasime Vana Tallinna Šokolaadilikööri ning pudingu juurde reisipilte vaadates. 8 kuu jooksul tehtud 4000st pildist jõudsin ära vaadata küll vaid sadakond, kuid väikese ettekujutuse Brasiiliast, Uruguaist ja Argentiinast sain siiski.
Reedel sõitsin mid-termile Lissaboni. Mid-term peaks, nagu nimigi ütleb, toimuma projekti keskel, kuid portugallasi teades ei olnud ma eriti üllatunud, et minu oma 1 kuu enne kojusõitu toimus. Kuna ma isegi peale 11t kuud Portugalis endiselt hilineda ei oska, olin ma loomulikult liiga vara kohal. Esimene, tõsi küll mitte. Gabor (Ungari), Cédric (Prantsusmaa) ja Bahamir (Türgi) istusid juba kohvikus. Alustasin juttu portugali keeles. Midagi. Läksin üle inglise keelele. Ikka midagi. Gabor ja Cédric jäid suhteliselt umbkeelseks koolituse lõpuni, Bahamir osutus aga päris armsaks nabarõngaga geipoisiks, kes iga oma lause kinnituseks naeru lagistab ja lisab, „é fixe!“ (Lahe on!) Gabor sai aga kinnituseks minus aina süvenevale eelarvamusele, et Ungari poisid on kõik väga kahtlased. Õnneks hakkasid kiiresti saabuma ka teised. Egita Lätist, kes alguses minu tervitamiseks käe sirutas, end lõpuks siiski põsemusiga soostus ning Anne Prantsusmaalt, kes tõeliselt naturaalse tüdrukuna vist iialgi žiletti näinud polnud. Jeremy (Jez) Inglismaalt, Karin Soomest, Gizem Türgist, Alex Austriast, Alice ja Thomas Prantsusmaalt, Chica Ungarist, Elise Itaaliast ning Egle Eestist. Esimesel õhtul oli kohal ka Juta ning Eesti platseerus seega esindajate rohkuse poolest teisele kohale. Prantslasi oli kokku viis, peale eelpoolnimetatute veel üks pikk kiilakas poiss, kelle nimi mulle ka suurema mõtlemise järel ei meenu. Maren ja Edu olid loomulikult ka. Kuid kui Ungari poisid mulle alatasa pettumusi valmistavad, siis prantslastele, kellest ma iial pole suuremat arvanud, tuleb anda au. Alice osutus äärmiselt nunnuks hipitšikiks ning Thomas oli ka väga tore.
Esimesel päeval ei toimunudki suurt midagi, action läks lahti alles teisel. Icebreaker’id vaheldusid tõsisemate teemadega. Kolmanda päeva tippsündmus oli open forum, kus üksteisega oma uusi teadmisi jagati. Näiteks oskan ma nüüd laulda ühte uut laulu konnast, kes jalgu ei pese; tean, kuidas näevad välja Capoeira algpoosid ning oskan natuke Salsat tantsida. Vabal ajal jalutasime sageli EXPO98 jaoks loodud pargis, sõime jäätist ning kastsime varbaid sogasesse Tejosse. Jah, ja sõime ka. Tursavormi ja riisipudingut.
Muide, mul on nüüd jälle oma tuba. Mitte, et see mind praegusel hetkel enam eriti kõigutaks.