Täna hommikul ärkasin järjekordselt 6.30, et siis Nidiaga Galp Gas’i ees 7.40 kokku saada ning lastega ranna poole kihutada. Kõigepealt helistas Nidia ning teatas, et ta ei saa tulla. Ütles vist põhjuse ka, aga ma olin veel liialt unine, et sellest aru saada. Niisiis sõitsin liinibussiga. Poçeirãosse kohale jõudes tuli välja, et ei minu ega Pedro jaoks bussis kohta pole. (Totter olukord, mille kohaselt saan ma randa minna vaid siis, kui mõni laps puudub. Kohale pean igal hommikul kõigest hoolimata minema, et siis värava kõrval kurva näoga oma saatust oodata. Mu elu on seiklus!) Ana pakkus välja, et ma võin lasteaeda jääda ning seal midagi kasulikku teha. Jaa. Põrandate pesemine ja wc’de puhastus kõlas küll oivaliselt, kuid eelistasin tagasi Palmelasse sõita. Palusin Köögi-Teresalt veel enne paar külmutatud pastel’i kaasa, sest külmkapp oli teisipäevaselt tühi. (Pastel, muide, on kaudselt kalapulga sugulane, sisaldades endas liha, kala või krevette. Juhul, kui ta on soolane, muidugi.) Bussipeatuses kohtasin ühte naist, kes tundus olevat sattunud oma parima sõbranna otsa. „Hoia mu asju,“ käsutas ta mind. Mul olid kõrvaklapid peas ja esialgu ei saanud ma mitte midagi aru. Mõtlesin, et ta kella küsib ning sirutasin tema poole oma randme. „Hoia mu asju,“ kordas ta ning ladus ette hoiatamata mu sülle oma käekoti, rahakoti ning võtmed. „Tead, ma jooksin siia, ei jõudnud kodus kampsunit selga panna,“ seletas ta end riietades. „Ma lähen muide Setúbali ja kui mul veab, saan endale töö.“ „Ee, tore.“ Ma tõesti ei osanud midagi öelda. Selline familiaarsus kell pool 9 hommikul lõi mind tõsiselt pahviks. Aga ega ta rohkem midagi ei rääkinud ka, sai vist aru, et ega ma midagi tarka talle öelda ei oska.
Kui bussijuht mind 15 minutit peale Poçeirãosse jõudmist uuesti peatuses nägi, läksid tal silmad suureks nagu supitaldrikud. „Eee.. mis. Käisid jalutamas või?“ Suutsin oma naeruhoogude vahele vaid ühe hädise „jaa“ välja pigistada.