Kuna eelmisel reedel oli meil lasteaia lõpupidu, alustasime sellest esmaspäevast kahe rannanädalaga. Lõpupidu ei tähenda iseenesest muidugi seda, et lasteaed oma uksed kinni paneks. Lihtsalt, nüüdsest saab asju lõdvemalt võtta ning lapsed saabuvad selleks, et süüa ja mängida. Lõunauinakust ei pääse ka keegi, kuid see on ka kõik. Ei mingit joonistamist-kleepimist-lõikamist ning koolieelikud ei pea enam Nidiaga tähti harjutama. Eeldatavasti on see hea uudis, sest siis saan ma rahulikult õues pingil vedeleda ning oma tedretäppidele päikest võtta. (Kuni keegi vastustundmatu eestlase varju veab, seletades, et niimoodi saab ta kindlasti päikesepiste või jääb niisama hullult haigeks. Või, kõige etemal juhul, on järgmiseks päevaks lihtsalt sama punane, kui krevett.)
Praegu laeme me igal hommikul umbes kell 8.15 hunniku võileibu, jogurteid, puuvilju, mahla ja kartulikrõpse bussi, lisame neile umbes 40 last, 13 kasvatajat, 1 vabatahtliku, 1 praktikandi, 1 bussijuhi ning hunniku liivaämbreid ning sõidame randa. Sõit kestab umbes tunni ning iga kord, kui buss vähemalt sekundiks peatub, küsib kellegi peenike hääl:“Kas me oleme kohal juba?!“
Rand ise on superilus, ning nagu Nidia juba unistas, oleks veel palju toredam, kui kõiki neid lapsi seal poleks (: Kreemitume, supleme, sööme oma võileibu ja jogurteid. (Mina olen muidugi igavene probleem, sest ma ei ole nõus seda rõvedat aroomijogurtit enam sööma ning saia peale kirtsutan ka nina. Niisiis palun Köögi-Teresalt endale mõne puuvilja, ning kui unustan, siis nälgin.) Paar tundi hiljem sööme lõunat. Lõuna koosneb üldjuhul riisist, kartulikrõpsudest, saiast, mingist lihaollusest, puuviljast ning mahlast. Mina olen muidugi see, kes on jälle kõige valivam. Kartulikrõpsud ei kõlba, sai ei kõlba, riis kah ei kõlba. Eelmised 10 kuud kõlbas aga enam ei kõlba. Ühesõnaga, söön tüki liha ja tüki puuvilja. Nälgin.
Selle eest võin ma lasteaias endale kaks portsu suppi sisse kühveldada.