Rannas käies satun ma harva vette. Ausalt ka, minu jaoks on vesi täesti jääkülm... kuumad portugallased seevastu istuvad pool tundi vees ning ei tee teist nägugi.

Nii ka täna. Istusin koos José'ga rannas. José on muide maailmas vist ainuke 4-aastane, kellele ei meeldi vesi. Tegelikult ei meeldi talle liiv ka, sest liiv teeb riided mustaks. Seega istus ta oma piinlikult puhtal rätikul ning jälgis vees mängivaid sõpru. Varsti jooksis meie juurde tema suur õde, Sofia, et näidata järjekordset molluskit, mille ta veest leidnud oli.

Mollusk oli parasjagu oma karbi veidi lahti jätnud, et teda hea vaadata oleks. Näitasin karpi José'le. "Näed, vaata, loom on siin alles veel." Oli jah. Roosa ja rahulik ja tatine. Aga ega mul eriti kaua ei olnudki aega seda elukat põrnitseda, sest süldi jaoks ebatavaliselt kiiresti viskus karbist korraga heleroosa keeletaoline moodustis välja.

Üldse mitte midagi sellist, mida ma oodanud oleksin. Viskasin karbi heliefektide saatel maha, kuid sealgi ei olnud mollusk rahul. Siples veel päris kaua. Minu karjumise peale tuli Nidia muidugi vaatama, mis lahti on. Ning küsis siis naerdes, et ega sa neid asju vist ei söö?

Söön küll. Aga ainult väikeseid. Ja juhul, kui nad ei siple.

Viimasel ajal on mul, ausalt ka, olnud liigagi mitu lähikontakti loodusega. Ja ma olen päris kindel, et Nidia arvab, et ma olen parajalt nõrganärviline.