Tere, mul on uusi sõpru vaja, sest Maren leidis endale mehe (:
(Keda detailid huvitavad, siis selleks on Miguel, neegripoiss, kellest ma veidi aega tagasi juttu tegin.) Kui ma Karinile oma kurba saatust kaebasin, leidis ta ainult, et ajalool on kombeks korduda ning et tema käis lõpuks üksi pargis õlut joomas, sest Regine oli kuhugi kadunud. Aga mida teha siis, kui õlu ei maitse?
Nojah, on ju veel poisid ja kuigi mul Edu seltskonna vastu mitte vähimatki pole, siis Thomase omast olen alati nõus viisaka naeratusega loobuma. Mitte, et ta mind kuhugi kutsukski - viimasel ajal ütleme teineteisele vaid tere ja head aega ning kui ma mõne tema lolli teo üle tigedaks saan, siis lisandub sellele ka tema peale karjumine. Vaimustav.
Aga kui ma täna hommikul üles tõusin, oli väljas selline rannailm, et anna olla. Niisiis otsustasin ma randa minna. Figuerinhasse seekord, ja täiesti üksi. Teekond ise läks viperusteta, mis minu puhul on kohati lausa imekspandav, eriti arvestades fakti, et selles rannas polnud ma varem käinud.
Arrabida kurvilistel teedel tiirutamiseks kulus umbes veerand tundi. Enamus sellest kulges läbi tõelise padriku, vaid kohati sõitis buss kaljunukkidele piisavalt lähedale, et all laiutavale türkiissinisele ookeanile pilk heida. Ja siis oli muidugi veel piknikuplats, mis asetses ühe sopase kuru kahel kaldal. Sopane kuru ise tundus olevat kunagine jõgi, praeguseks oli see täis vaid paksu puuni sodi. Kaldad ise polnud samuti kuigi vaimustavad. Muru oli ilmselt välja surnud juba ammustel aegadel ning kivist lauakeste-toolide kogumeile andsid varju pikad kiitsakad puud, mille üksikuid lehti tundus ees ootavat murule osaks langenud saatus. Ometi kihas kogu too plats oma toitu lahti pakkivatest inimestest ning isegi parkimisplats oli autosid paksult täis. Ma usun, et pööritasin selle vaatepildi peale vaid silmi. Ausalt ka, vahel on portugallasi nii raske mõista.
Figuerinhas võttis mind esimesena vastu suur tsemendist hoone, mis sarnases vägagi nõukogudeaegsele kunstiteosele. "Bar-Mar" teatasid suured sinised tähed. Ranna poole kõndides pidin tahes-tahtmatult portugallaste leidlikkuse üle itsitama.
Rand ise oli paksult siiruviirulisi päikesevarjusid täis tipitud. Eraldatud oli isegi viptsoon, kus eriti tähtsad tegelased lehtkatusega varjude all peesitada said. Aga inimesi oli õnneks vähe - ning enamus neist olid pered väikeste lastega ning paarikesed. Minu esialgne hirm, et ma üksi randa minnes uusi tutvusi saaks, osutus seega alusetuks. Mitte, et mul uute tutvuste vastu midagi oleks, aga üldjuhul on need kõige julgemad parajad idioodid või lihtsalt hirmus koledad musklis geelipeded. Niisiis, jääb ära.
Paar uudishimulikku piidlejat ma muidugi sain, kui endale päikesekreemi peale määrima hakkasin, abi pakkuma ei tulnud õnneks keegi.
Muide, just sellise Portugali pärast ma siia tulingi (: