Eile lastele virsikuid poolitades sain ma maailma kõige ilgema üllatuse osaliseks. Või noh, peaaegu. Virsikute poolitamine on üldjuhul üks rist ja viletsus, sest poolitada üldjuhul ei saa ning ikka jääb üks tükk suurem, kui teine (ma olen mõnes asjas ilge pedant) ning väiksem tükk läheb üldjuhul plödiks ning lisaks oma eriti isuäratavale välimusele, jätab ka käed vastikult plögaseks. Üks neist virsikutest oli aga meeldivalt küpsenud - isegi kivi oli keskelt lahti ning noaga sai täpselt ilusad ühesuurused poolikud. Imeline. Nojah, umbes niikaua oli imeline, kui ma neid kahte poolt teineteisest eraldama hakkasin ning mulle kolm paksu kõrvaharki vastu passisid. Sellistel kordadel on mu heliefektid päris võimsad. Virsiku viskasin kuskile ruumi teise otsa... ja sellise jõuga, et mu keska kehkaõps oleks vaimustusest sillas olnud. Nimelt, palliviskes olin ma alati hirmus koba. Minu avastus furoori ei tekitanud. Florinda kergitas vaid kergelt kulmu, kui ma seal seisin, täielikus shokis, ja küsis, et aa, putukad jah?
Mul on vist päris pikaks ajaks virsikuisu kadunud. Aga tegelikult oskan ma nüüd kontollida ka, kas putukaoht on või mitte. Milline elukool (;