Portugallased on rannarahvas. Niipea, kui ilm vähegi soojemaks läheb, kolib portugali pere kõikide oma vanaemade, onude, täditütarde, lastelaste ja nõbudega randa. Sellise suure seltskonna jaoks on muidugi vaja ka suurt autot ning järelkärutäit asju.
Ühe õnnestunud rannapäeva A ja O on üks korralik päikesevari ning ilma selleta ei lähe randa mitte ükski täie mõistuse juures olev portugallane. Selle asemel, et ise varju alla ronida, topitakse sinna kõik oma toidu- ja joogipoolis ning kui ruumi üle jääb, ka väikelapsed. Nood on muidugi teisejärgulised. Peale päikesevarju on igal perel tavapäraselt kaasas ka tuulevari, mis minule hullupööra kummulikeeratud jalutut rannatooli meenutab. Kuna randa minnakse ikka ja alati terveks päevaks, tuleb kaasa võtta kõik eluks vajalik. Toidust ma ei räägigi. Nende mahukad termoskotid tunduvad endas ühte väiksemat sorti supermarketit sisaldavat. Jogurtid, mahlad, võileivad, küpsised, puuviljad, piim, koogikesed, külmad lihalõigud, riis, kana ja loomulikult õlu. Meelelahutuseks on kaasa haaratud hunnik ristsõnu, ajalehti, ajakirju, sudokusid, värviraamatuid ning tähesuppe. (Sopa de Letras = hunnik tähti, kust tuleb vajalikud sõnad välja otsida. Ausalt ka, mis see eesti keeles on?) Lastel on kaasas liivaämbrid, vormid, kühvlid (vähemalt 5 erinevat), rannapallid, reketid, jalgpallid, bodyboardid, ujumisrõngad ja ujuvad krokodillid.
Päikesekreem seevastu, on üks neist asjadest, mida rannas eriti tihti ei kohta. Heal juhul määritakse sisse lapsed ning saadetakse nad siis mütsistatult veepiirile losse ehitama. Halvemal juhul jooksevad kreemitamata lapsed ümber minu niikaua kuni ma üleni liivakuhja alla olen mattunud. Vanemad seda üldjuhul ei märka ning selle asemel, et laste peale karjuda, teen ma mõttes suurepäraseid plaane, mida ma nende kasvatamata jõmpsikatega ette võtaks, kui nende vanemaid läheduses poleks.
Muide, seda kõike tean ma seepärast, et viimase kahe nädala jooksul on mul olnud ainult kaks rannavaba päeva. Täna jääb vahele, sest eile õnnestus mul oma silmalaud korralikult ära põletada. How sad is that?