19. mai on ajalooline hetk minu Portugali-elus. Täpselt kell kolmveerand kolm jõudsin ma lõpuks randa! Ja oo, mis rand. Väike lahesopp peidetud kõrgete kaljude vahele, isegi jäätisekioskid olid olemas. Jah, jäätisekioskid. Minu ja Mareni jaoks on need vist tõelise-ranna-tõestus. Tänaseks ennustatud vihma ei olnud kusagil näha, isegi pilvi ei olnud. Vesi oli, ütleme, et värskendav. Ja kui ma siis peale mõnetunnist praadimist lõpuks julguse kokku olin võtnud, et vette joosta (sest aeglaselt ei oleks ma suutnud), siis lõi kogu see värskusepuhang mul ikkagi hinge kinni. Noh ja siis ma vist karjusin natuke midagi, et külmust kergem taluda oleks. Minu kõrval seisev poiss passis mind veidi imeliku näoga, aga ometi olin ma omal veidral viisil ta tähelepanu võitnud, sest veidi aega hiljem tuli ta koos ühe sõbraga meie käest kella küsima. Aga siis tuli välja, et üks neist on kolm korda Lloret De Mar'is käinud (Hispaanias asuv mõttetu peolinn) ning kui ta oma roosadele ujukatele lisaks veel roosa särgi selga tõmbas, siis... Maren kirjutas nende numbrid küll oma telefoni mällu, aga ma olen PÄRIS kindel, et me neid kunagi ei kasuta.
Ausalt ka "uute sõprade" leidmine on Portugalis maailma lihtsaim asi.