Täna sain ma kolm minutit laval särada. Pilvena. Või tegelikult pidin mina ainult pilve hoidma, nii et kui päris aus olla, polnud mind suurt sealt tagant nähagi... nii et unustage see säramine (: Aga Florinda ja Marilia pidid sama tänamatut tööd tegema, olles meritäht ja päike, kui Nidia sai olla aednik ning õlgmütsikeses mööda lava ringi sebida. Kõlab segaselt jah?
Tegelikult oli asi päris kerge - traditsiooniliselt esinevad Palmela lapsukesed maikuus Fantasiarte-nimelisel üritusel. Meie omad said endale papist kroonlehed ümber näo ning olid laulvad ja käsi lehvitavad lilled. Vahva onju. Ainult et pooltel kukkus lill näo ümbert ära ning ülejäänud pooled unustasid käsi lehvitada. Mõned neist keerasid publikule selja, paar tükki kaklesid omavahel ja mõni unustas kaasa laulda. Sellest hoolimata oli päris tore ja Nidia leidis, et ei olnudki nii hull. Ju ta siis oli enda peas sada hullemat versiooni valmis mõelnud.
Peale esinemist läksime saali, et teisi vaadata. Aga lavaltoimuv ei olnud pooltki nii huvitav, kui saalis toimuv. Ühed tahtsid pissile, teised tahtsid vett juua ja ülejäänud vigisesid, et neil on kõhud tühjad. Pooled lastest kiikusid oma klapptoolidega, kuigi Nidia oli neile selle rangelt keelanud ning umbes veerandil neist õnnestus oma sõrmed kuhugi vahele jätta.

Muide, tänane 32 kraadi ajas isegi meie hispaanlase vinguma, et nii ei saa elada ju. Ma ei saa endiselt aru, mis värk on.