Portugallastele meeldib väga piknikke pidada. Või noh - tegelikult meeldib neile lihtsalt hullumoodi süüa ja piknik on lihtsalt järjekordne sobiv vabandus selleks. Peale söömise meeldivad portugallastele veel ka peod ja et seal oleks hästi palju inimesi - niisiis otsustas Poceirão ülemus Ana Chão (kes Eestis oleks Anna Põrand), et nii tore oleks tema kodu ligidal kollektiiviga üks väike piknik pidada. Noh, ja tasuta toidu vasu pole mul kunagi midagi olnud... niisiis korjas Nídia mu veidi enne kahteteist Setúbalist peale, et juba südapäevaks Gambias olla. Koht mulle ise erilist muljet ei jätnud - kuuma päikese tõttu oli rohi juba kollakaks tõmbunud ning üle lahe paistsid tehasehooned. Aga süüa oli küll hullumoodi. Kõigepealt söödi kõike saiaga. Pandi aga sardiin kahe saia vahele ja söödi... ma muidugi eeldan, et mingitmoodi puhastati see kala enne söömist ikka ära, aga üldjuhul nägin ma ikka sardiine kurvalt oma valgete silmadega saia vahelt välja piilumas. Nagu üks korralik sardiinihotdog. Aga saiade vahele võis ka grill-liha või kana panna... kuigi üldjuhul armastavad kõik portugallased hullumoodi kala. Isegi lapsed. (Mis mulle Eesti kontekstis üldse pähe ei mahuks!) Minu rõõmuks oli Susana ka kõik vajaliku sangria jaoks kaasa võtnud. Ja lisas sellele peale kõige muu tavapärase ka banaane. (Siinkohal võin ma vaid ette kujutada, mis nägusid hispaanlased selle peale teeks.) Aga kui banaani näha ei olnud, oli sangria jumala hea. (Ja ausalt ka - seda, et ma tunnistaks, et sangria on hea, ei tule siinmaal just palju ette.) Magusat oli muidugi palju rohkem - umbes miljon kooki (enamuses sellised švammitaolised, mis mulle eriti ei istu, kuid Nídia oli minu õnneks ka ühe Pastel de Nata koogi (krõbe põhi ja palju piimakreemi) ning hunniku kaneeli kaasa võtnud. Susana pakkus maasikaid vahukoorega ning kui Köögi-Teresa lõpuks saabus, pakkis ta oma kotist välja Arroz Doce (riisipuding)... ning teadavärk, et Portugali riisipudingut armastan ma üle kõige. Tegelikult aimasin ma seda ette juba siis, kui Teresa oma kotist väikeseid hõbedasi topsikuid välja kraamis. Ning olin seetõttu loomulikult esimesena jaol ka. Nídia vaid naeris, et ma vahel nii kiire võin olla.
Peale sööki hõivasin ma kellegi hea inimese tooli ning lihtsalt istusin ja mõnulesin. Ausalt ka, peale Portugali talve on sellised ilmad, mis meil praegu on, puhas õnnistus. (Pange tähele, varsti ei suuda ma seda kuuma ära kiruda.)
Teel koju põikasime korra Nídia isa poolt läbi, kes kohe uuris, kas ma kala või liha armastan. Haha, minu eestlaslik sarm vallutab südameid (:
Ma arvan, et ma homme vaid vegeteerin.