Ma ei mäleta täpselt, mis hetkel me Mareniga otsustasime, et aitab Palmelas istumisest küll – vaja oleks pealinna ööeluga taastutvust teha. Pealegi, polnud me juba pea 3 kuud Lissaboni peale viimast bussi jäänud. Kõik minu tuttavad olid ühel või teisel põhjusel linnast ära, niisiis otsustasime helistada Miguelile, et tema plaane küsida. Miguel muideks on 23-aastane šokolaadikarva portugallane, kellega me kunagi oktoobri alguses kohtusime. Esimest, ning eilseni ka viimast korda. Ometi suutsime viie minutiga niivõrd muljet avaldada, et ta meilt numbrit küsis. Vahel saatsid nad Mareniga küll teineteisele sõnumeid, aga kokku ei saanud.
Miguel ütles meile, et Costa Da Caparical (rannas, kus ma esimest korda surfamist proovisin) toimub mingi Erasmuse pidu ja et ta võib meid hiljem koju ära visata. Vahva ju. Sõitsime viimase bussiga Lissaboni ning olime seal ometigi liiga vara, aga samas oli aega parajalt, et Vasco Da Gama keskuses paar ringi teha, Pull&Bear’i sisse põigata ning lõpuks Orientest pika ootamise leevendamiseks ühtteist kaasa osta. Minu üks ja teine sisaldas endast kümmet plastmasstopsi ja 1 liitrit sangriat. Mareni üks ja teine olid kolm pudelit plikadeõlut ning pakk kartulikrõpse. Maren algul küll irvitas, et tahaks mind peale selle liitri joomist näha, aga mul selliseid kangelastegusid plaanis ei olnud. Pealegi maksin terve paki eest 99 senti ning kuna Bairro Altos maksab üks väike 0,2ne tops minimaalselt 1€, siis minu kalkulatsioonide kohaselt oleks ma kasvõi peale ühte topsitäit omadega täiesti plussis olnud.
Praça de Camões’il (plats Bairro Altos, kus alati kõik baaridesse suundujad kokku saavad ning mis on nimetatud portugali luuletaja Luíz de Camões järgi) seadsime end sisse tund aega enne kohtumist. Esialgu pidi Maren aga leidma kellegi, kes tema pudeli lahti suudaks teha. Välgumihkli pakkumise peale tegid kõik suuri silmi, aga lahti see pudel ometigi sai. Mõningate kadudega kusjuures, sest poiss sai Grand Prix võitjana enda riideid õllega loputada. Järgmise pudeli eelistas Maren juba ise avada. Ühtegi ilusat portugali poissi ei olnud kah näha.
Istusime, jõime üks ühte, teine teist, sõime kartulikrõpse ning arutasime omavahel, mismoodi me Migueli küll ära tunneme. Meeles oli vaid see, et ta oli pikk ja must. Peale selle mäletas Maren, et ta nägi hea välja ning mina, et tal oli eelmine kord midagi rohelist seljas. Pole just palju või mis? Arutlemise vahepeal jõudsime veel terve karaokebaari repertuaari läbi võtta ning tõmmata endale sellega kõrvalpingil istuvate hindude tähelepanu.
Kell pool kümme polnud Miguelist haisugi. Vahva, mõtlesin ma, lõi araks. Aga ei, tiirutas hoopis juba pool tundi ümber kvartali, et autole parkimiskohta leida. Enne teda jõudis kohale Luís. Teadavärk, loodus tühja kohta ei salli ning kui üks Luís läheb ära Madridi, tuleb teine kohe asemele.
Siis selgus, et randa me ei lähe, sest ilmaga olevat kehvasti. Okei, aga Bairro Alto pakub ka piisavalt võimalusi. Mõned baarid ning lõpuks jõudsime kuhugi ööklubisse, mis teadupärast pidi reggaet mängima. Mängis ka, tervelt kaks-kolm lugu, muul ajal pigem mingi kohalik hitiparaad ja natuke The Clash’i ka. Ja kui ma oma silmi natuke rohkem lahti hoida oleks suutnud, oleks eriti tore olnud. Ausalt ka, selle eriti varajase tõusmise-magamaminemisega on minus igasugune peolooma-oleku-võimalus tapetud. Õnneks polnud keegi meist eriti värske ning Miguel sõidutas meid peagi ilusti koju. Enne seda jõudis Luís veel imestunult öelda, et teate, ma poleks iial arvanud, et te nii toredad olete.
Kui ma Palmelas lõpuks oma voodis maandusin, oli kell juba viis ning Maren keetis endale parasjagu makarone.