Kui ma kunagi miljon aastat tagasi septembris siia jõudsin, siis arvasin ma, et midagi nii rõvedat, kui kohalik piim seda on... lihtsalt ei saa olla. Täna avastasin ma piima juues, et issand, täitsa normaalne ju. Piim maitsebki nii. Ma mäletan kuidas Karin oma blogis kunagi aasta tagasi kirjutas, et märkamatult on temast saamas väike portugallane. Ja ausalt ka, varsti pean minagi seda tunnistama. Ma tervitan juba isegi oma eestlastest sõbrannasid siin musiga vasakule ja paremale põsele (ning mõtlen, kuidas ma küll varem seda mitte teha sain?). Ma küll ei mõtle veel portugali keeles - ja tõesti, minu puuduliku grammatikaga oleks seda imelik teha, kuid ma tunnen ennast siin üha rohkem kodus. Meie väikese räpase köögiga pole ma endiselt harjunud, ja sellega, et külmkapis valitseb pidevalt tühjus... ning kui ma töölt koju tulles Edu bokserite väel elutoa diivanilt avastan, siis on see endiselt imelik. (Eriti veel siis, kui mõne külalise tulles ta end endiselt riietada ei viitsi.) Aga ma tean, et kui süüa koos apelsinidega midagi magusat, siis hakkab kõht valutama (portugallastel, mul küll mitte!) ja et enne ujumist ei tohi koorega õunu süüa. Ja oo - kui sa veel banaane enne suplemist sööd, oled püstihull.
Ausalt ka, aeg läheb siin nii hullult kiiresti. Neli kuud veel ja ma olengi tagasi kodus. Muide, kui ma siia tulles lootsin, et ehk õnnestub mul aasta jooksul välja mõelda, mida ma teha tahaksin... siis ei. Ma ei tea endiselt. Aga ma vähemalt tean, et lasteaiakasvatajaks ma saada ei taha. Ja lapsi niipea ka mitte (: