Juhul, kui minuga tagasiteel koju midagi märkimisväärset ei juhtu, tuleb sellest siin tõenäoliselt päris viimane sissekanne. Täiesti võimalik, et tänu sellele lausele läheb mu buss teel Lissaboni katki, et mulle tehakse lennujaamas põhjalik strip-search, et mu kotid lähevad teel kaduma, et mul õnnestub vahepeatuses vetsu kinni jääda või et Barcelonas on lumetorm ja kõik lennud on tühistatud. Umbes nii nädalaks. Minu lennuajalugu jälgides poleks ma üldse mitte üllatunud.
Ma ei mäletagi, mida ma sel vahepealsel ajal siin teinud olen. Puhanud vist, põhiliselt. Teinud mõttes plaane, mida ma edasi võiksin teha, ning heitnud siis kõrvale kõik need utoopilised plaanid, mis alati palju vahvamad tunduvad, kui need, mis on realiseeritavad. Ja siis kõik need viimased enne-sõitu asjad. Minu viimane praekala Poceiraos, viimased musid lastele, viimane korterikoristus (rekordajaga 0,5h kusjuures), viimane shoppamine Vasco da Gama's, viimane pilk Tejole... ja palju lubadusi. Tagasi tulla. Kirjutada. Pilte saata. Mitte unustada.
Täna oli mu viimane tööpäev, minu viimane ja eriti kummaline. Kummaline, sest ma ei nutnud. Eks ma siis nutan lennukis.
Palmela, muide, valmistub hoogsalt suureks veinipeoks. Suured säravad viinamarjakobarad ripuvad juba mitmendat päeva tänavate kohal, raamatukogu ette püstitatakse kahtlasi raudkonstruktsioone ning palmelalased kõnnivad väga ootusärevate nägudega ringi. Festa das Vindimas tundub olevat tähtsam kui jõulud ja aastavahetus kokku. Muidugi, kui arvestada kogu seda halvamaitselise pahna hulka, mida nad siin teed ääristavate postide külge riputavad. Ma võin küll nii mõneski portugallastest aru saada.... kuid nende ilumeelt ei mõista ma siiani. Kui mu fotikas poleks nädala eest tagasi Eestisse lennanud, oleksin ma suurima heameelega mõnest kohalikust superehitud tänavast pilti teinud.
Ja kui te detaile tahate, siis otsige mind järgmise nädala keskel kuskilt Tallinnast üles. Eks ma siis räägin (: