Mõned hommikud on väga keerulised. Eriti need, kus ma olen end suure vaevaga 10 minutit enne 7 voodist välja ajanud ning vannituppa jõudes leian tolle põranda kaetud riietega, mille eemaldamisel silmnähtavalt on kiirustatud. Riietega segamini vedelevad suur kollane plastikkauss ning kaks paari toiduriistu. Kuskil kapinurgal vedeleb paar tükki šokolaadi ning kogu kapipind ise on erinevaid kreeme-geele-vedelikke täis laotatud. Vanni serv on kogu selles pikkuses ääristatud küünaldega, kusjuures mõned neist on ümber minnes jätnud vanni niigi mitte kõige valgemale pinnale koledaid musti laike. Luban endale, et tegelen sellega veidi hiljem, kuid wc’s avanev pilt pole palju etem ning ruumi krooniks on keset põrandat laiutav prügikott. Tolle suu on jäetud kutsuvalt lahti, et igaüks prahikuhja otsas troonivat kasutatud kondoomide kuhja võiks näha. Üritan riiulil oma hambapasta asukohta tuvastada. Hommikusest peitusemängust sai mul täna hommikul kõrini, nüüdsest peatub mu hambapasta minu toas ning lahkub sealt vaid minu käendusel. Ausalt ka, ma ei leia, et ma peaksin kõiki meie korteri mehi hambapastaga varustama. Muide, alati on targem salaja kasutatud asjad vanasse kohta tagasi panna, et omanik aru ei saaks.
Tagasi vannituppa pöördudes tõden rõõmuga, et vähemalt seekord on nad mu švammi kasutamata jätnud.
Ausalt ka, fakt, et ma NSVL’is sündinud olen, ei pane mind uskuma, et kõik mu asjad peaksid olema ühised.