Neljapäeva õhtul sõitsime Mareniga Madridi. Või õigemini – Maren peaaegu ei sõitnud, sest teel check-in’ist lennukini õnnestus tal oma pilet ära kaotada. Peale kümnekordset taskute kontrollimist tuli tunnistada – mida pole, seda pole. Igaks juhuks hakkasime mööda tuldud teed tagasi minema. Ilma erilise lootuseta, aga siiski... turvakontrollini jõudes oli rõõm suur, sest Maren oli pileti sinna unustanud. Siiani on ta saanud mulle vahel kahjurõõmsalt mainida, et tema orienteerumisvõime on null, aga minu oma on veel hullem... nojah, nüüd ma saan õnneks vastata, et minu mälu on kehv aga sul pole seda ollagi!
Lendasime Vueling’iga ja ausalt ka – mul pole vist elu sees nii meeldivat lendu olnud. Maren leidis, et asi on tema meeldivas seltskonnas (seda ka, jah), aga meeskond oli ka väga tore. Pakkus maandumisel ja õhkutõusmisel kommi (kusjuures kommipakkuja järel tuli teine, kes paberid kokku korjas) ning oli üldse ebahispaanialikult viisakas ja sõbralik.
Madridi jõudes oli juba pime. Läbi õnneliku juhuse ja mõne kätega vehkiva inimese kaasabil jõudsime metrooni, kus Ignacio meid juba ootas. Peale kolme ümberistumist jõudsime tund aega hiljem Luís’i märgitud peatusesse. Leidsime Mareni õe Mareike ühest Iiri pubist, kus ta juba 4 tundi istunud oli ning helistasime Luísile. Portugallane oli kohale jõudes üsna ülemeelikus tujus. „Mis alkohol? Mul on teid nii hea meel näha lihtsalt!” vastas ta minu iroonilise küsimuse peale. Mõningad koordinatsioonihäired lasid mul siiski teisiti arvata. Aga vähemalt teadis ta teed koju tagasi.
Luísi korter asub ühes Madridi värvikaimas piirkonnas. Seda vist küll igas mõttes. Kõik niigi kirevad majaseinad on paksult graffity’tega kaetud ning majad ise peidavad endis hulgaliselt gaybaare. Inimesed, kes neid külastada armastavad on sama kirevad – naisteks riietunud mehed, punkarid, rastapatsidega needistatud tegelased ja hipid. Sinnasekka veel ka prostituudid.
Esimesel õhtul viskasime end kõik viikekesi Luís’i imepisikese korteri põrandale asetatud madratsile pikali, sõime kommi ja jõime veini. (Mina ei oska muide endiselt punast veini juua.) Järgmisel päeval oli Luís’il tööpäev ning seega pidid kõik ise end lõbustama. Läksime Ignacioga Marenit ja tema õde ära ootamata linna peale. Kell oli juba üks ning kui me oleks pidanud veel sakslaste tunniajase duššivooru ära ootama, oleks juba õhtu käes olnud. Jalutasime veidi mööda peatänavat, et ära näha jaapanlastest ümberpiiratud Don Quijote kuju Plaza De España’l, hunnik purskkaevusid ja losse, park (milles oli ka mälestusmärk Madridi pommiplahvatuse ohvritele) ning kohalik kunstimuuseum. Aga ainult väljaspoolt. Õhtul läksime ühe Luís’i sõbranna sünnipäevale. Tšikk ise oli vist püstirikas, sest elas kuuetoalises korteris otse peatänava ääres, aga hea peo korraldamiseks sellest ei piisanud. Tursavormi kohta pole mul küll ühtki halba sõna öelda, aga mis pidu see ilma muusikata on? Õnneks ei jäänud me sinna kuigi kauaks. Järgmiseks pidi tulema ööklubi, aga ma olin päevasest ekskursioonist nii väsinud, et otsustasin magama minna. 15€ tundus pileti jaoks veidi palju ka. Need, kes klubisse jõudsid, kurtsid pärast, et muusika oli ikka väga nõme ja inimesed olid ka pigem enda näitamise, kui lõbutsemise peal väljas olnud.
Hispaanias on 14. aprill Dia de la República, ehk siis vabariikluse päev ning Madridis toimub igal aastal vabariigi pooldajate meeleavaldus. Sakslased ja portugallane ei tundud toimuva vastu mingit huvi, hispaanlane leidis aga, et tema peab kindlasti minema. Eestlane, kes on harjunud oma rahvuskaaslaste viitsimatusega pikette korraldada, leidis, et peaks ka minema. Huvitav ikkagi ju.
Oli ka. Rahvast oli küll vähem, kui Ignacio oletanud oli, aga minu jaoks oli ikkagi hullult palju. Ja hullult lärmakad olid nad kõik! Marssisid aga puna-kolla-lillasid lipukesi lehvitades mööda magistraali ja karjusid, et „Homsest oleme vabariik!” ja et „Meile on kuningast sama palju kasu nagu Porchele kastreeritud pullist!” (jah, ma ei saanud ka viimase loogikast aru).
Enne Luís’i poole tagasijalutamist (kesklinnast umbes pool tundi, ning Luís loomulikult nagu portugallasele kohane, sõidab selle vahe ALATI metrooga. A-LA-TI! Ja need teised, kes seda ei tee (=mina), on kergelt öeldes imelikud) leidsime kogemata ühe pisikese kohviku, kus sai proovida kuuma šokolaadi ja churros’eid (mis pidavat olema Madridi traditsiooniline magustoit). Kastsime oma pikki rasvaseid kõrsikumoodi churros’eid šokolaadi sisse ja sõime. Polnud viga, ja nagu mu ema ütles – sinu dieedile väga kasulikud. Aga puhkusel ju võib! Mingihetk tomas meist toole ja laudu pikali ajades mööda umbes 20 valgete kottidega musta meest. Surusin oma kotti kramplikult enda vastu, lootes, et nad selle vastu oma teel huvi ei tunne. Ei tundnud ka, selleks oli neil liiga kiire. Ignacio siis seletas mulle, et need tüübid müüsid parasjagu kuskil piraatkaupu, kui politsei välja ilmus. Niisiis pakkisid mehed oma kauba sekundiga kokku (neil on kogu kaup valgele nelinurksele linale laotatud, mille kõik nurgad on omavahel keskelt kokku jooksva kummipaelaga ühendatud ning kui siis kuskilt hoiatus tuleb, haaravad nad kummipaelte ristumiskohast kinni, linikust saab sekundi murdosaga kott, ja panevad plehku) ja jooksid minema. Karta polevat midagi, kuna need mehed endast üldjuhul ohtu ei kujuta. Aga kust ma seda teadma pean, kui nad tormijooksuga trobikonnas tulevad?
Õhtul läksime kohalikku toitu proovima. Grillitud kalmaar, kaheksajalarõngad ja praekartulid punase-valge kastmega. Polnud just väga viga, aga koht oli metsikult rahvast täis ning palavas püstijalu süües polnud isu teab mis suur.
Viimasel päeval läksime turule. Esialgu kohale jõudes vaatasin, et mingi mõttetult pisike laat. Aga ei – turg oli sajasopiline ning võttis enda alla mitu paralleeltänavat. Kaup, mida müüdi oli suhteliselt ühesugune – t-särgid, ehted, vööd, kotid, postrid ja cd’d. Ja seal turul sain ma aru, kui suur on hispaanlaste ja portugallaste vahe – Portugalis ei astu sulle keegi peale (kui ta just hispaanlane pole) ning kui see vahel harva juhtub, siis alati vabandatakse. Hispaanlased aga kõnnivad sinust suurima südamerahuga üle ning kõige paremal juhul tuleb kerge vabandav mühatus – üldjuhul ei pane nad aga oma ebaviisakust tähelegi. Või on see niivõrd normaalne. Laadast oli mul aga tunni ajaga jumala kõrini. Peale Tallinnatäie inimeste oli päike ka liialt tuline.