Ärkasin eile laupäeva kohta rekordiliselt vara ning sõitsin lausa üheksase bussiga Lissaboni. Jalas uued kingad ja kott plaastreid täis. Kõigepealt sõitsin Campo Grande’sse, et leivavarusid täiendada. Olin ilusti ära õppinud ka selle, kuidas kohupiima vene keeles kutsutakse, kuid kui ma kohale jõudes avastasin, et umbes 200g. paki eest tuleks välja käia 7€... unistage edasi! Kefiiri ma endiselt ei ostnud, seekord ka hapukoort mitte ning jogurt karamellikreemiga (millel oli mingi väga naljakas r-tähega venekeelne nimi) jäi ka külmkappi. Aga selle eest sain ma kaks Madise leiva sugulast, karbi pasteeti, sefiiri (mida ma Eestis praktiliselt ei söönud) ning Eskimo jäätise, mille põhitrumbiks oli eestikeelne koostisosade nimekiri. Teel tagasi hakkasid kingad hõõruma ning metroosse jõudes koorisin sokid jalast, et end veidi plaasterdada. Minu vastas istuval neegrimutil läksid silmad suureks kui tõllarattad ning kogu mu tegevust saatis tema väga halvakspanev pilk. Totakad turistid. Aga tõenäoliselt päästis mu „eksootiline” välimus mu portugalikeelsest kobisemisest teemal mida-ma-õige-omaarust-mõtlen. Aga mul oli ükskõik ja tal oleks ka pidanud olema, sest ei mu sokid ega jalad ei haisenud. Rossio’sse jõudes tegin esialgu ostutänaval väikese ringi. Ja pidin tõdema, et ma näen ikka väga turist välja, sest vähemalt hašišit pakuti mulle küll nii kümnel korral. Koledaid päikeseprille seekord õnneks mitte. Poole kaheks oli mul kokku lepitud lõunakohv Eurico’ga. Mõtlesin, et kui ma kaheks kohale jõuan, on hea küll ja tegin väikese ringi H&M’is, Pull&Bear’is ja Zara’s. Jõudsin kaheks kohale. Kedagi ei olnud. Tegin väikese tiiru FNAC’i ja Pingo Doce’, et ära proovida Meriti leitud peaaegu-et-kohupiim-aga-keemia-maitsega. Kell kolm ei olnud ikka kedagi. Veetsin oma aega sefiiripaki avamisega umbes poole kolmeni, kuni Eurico lõpuks kohale jõudis. Sefiiripakk oli endiselt kindlalt kinni. Ma tean küll, et ma olen Portugalis, aga kaks tundi hiljem välja ilmuda! Ta muidugi vabandas umbes miljon korda ja ma tegin umbes miljon sarkastilist märkust. Umbes samal ajal saatis ka Pedro sõnumi, et äkki saaks poole tunni pärast kokku ja kuna ma olin talle lubanud, et tõenäoliselt on mul alates neljast juba jumala igav, siis jõime ahvikiirusel oma kohvid ära. Pedro ise jõudis muidugi tund aega hiljem. Õnneks oli Zé juba kohal, temaga koos kaks saksa tüdrukut. Teatega, et nüüd läheb lahti linnatuuriks ja lossi ronime me ka. Appi. Selleks ajaks olin ma oma jalgadele juba viis plaastrit jõudnud kleepida. Pedroga koos tulid ka tema vend Joao ning tolle tüdruk Ana. Tiirutasime veidi ringi, aga lossi ei läinud, sest seal toimusid parasjagu uue kohaliku seebi võtted. Selle asemel läksime ühte fadourkasse. (Mida omanikud kahtlemata restoraniks kutsuvad.) Poole kaheksast hakkasin kella vaatama, sest viimane buss Palmelasse läheb kolmveerand üheksa. Aga ära minna ma ei saanud, sest fadolauljad olid hullult hoogu sattunud ja kohalike sõnul on juba laulu ajal rääkimine ülim solvang, toole kolistades püsti tõusmisest rääkimata. Kell kaheksa saime lõpuks minema, et siis Ana ja Joaoga metroopeatuse poole tormata. Asja tegi huvitavamaks ka see, et kumbki neist polnud „päris kindel”, kuhu poole minna. Aga teada on see, et kui on hullult kiire, siis tuleb alati metrood oodata, rongijuhid peavad ilmtingimata pissile minema ja rongiuksi blokeerivad emad titekärudega. Orientesse jõudes olin ma juba päris närvis ja ma arvan, et kõik need inimesed, kelle ma oma teel peaaegu pikali jooksin, olid ka. Kui ma vaid saaks neile lohutuseks öelda, et ma ikkagi jõudsin oma bussile (: