Mõned päevad tagasi rääkis Regine (eelmise aasta vabatahtlik Saksamaalt), et tema suurim kultuurišokk siin oli see, et kohalikud käivad öösiti pargis ämbritega tigusid korjamas. Söödavad kolm päeva kodus kartulit sisse, et nood ikka hea maitse omandaks ja keedavad siis ära.
Minu jaoks kõlas see päris jaburalt. Eriti, kuna kodumaised teod kõlbavad kõige paremal juhul teoralliks, mida ma kunagi väiksena venna ja naabritüdruku seltsis pidevalt mängisin. Söömise mõtet ei
tulnud küll kellelegi pähe. Kui siis Pedro eile oma venna ja tolle tüdrukuga Palmelasse sattudes mind kohvile kutsus, pidin ma teonduse kohta järgi pärima. Et kas kõik portugallased arvavad, et see normaalne on. Arvavad vist jah, sest need kolm ei kergitanud mu jutu peale kulmugi. "Muidugi sööme, ilgelt head on ju. Tuleb ainult teha osata," seletas João. "Ja kastet tuleb palju panna, küüslauku ka." Mismõttes? Kui juba palju küüslauku kautada tuleb, siis ega see tigu eriti hõrgu maitsega olla ei saa ju. Ta ei lasknud end üldse mu kahtlustest häirida. Isegi keetmine pidi omaette kunst olema. Et ei ole midagi, et paned teod kuuma vette ja ootad, kuni nad hinge heidavad. Ja süüa tohib siis ainult neid tigusid, kes oma majadest välja on tulnud. "Jah, neid laisku tigusid, kes välja ei viitsinud tulla, neid ei maksa süüa," naeris Pedro. "Ja üldse, tead, et neid tigusid müüakse kohalikele tipprestoranidele?" Imeline. Nii et võimalus, et ma kunagi mõnes eriti udupeenes Lissaboni restoranis hullu delikatessina tigusid tellides mingid made in Palmela saan, on täiesti olemas. Ja et ma oleks saanud neid pargis niisama ööpimeduses ka krõmpsutada. Täiesti tasuta. "Muide, üks mu sõber teenib tigudega päris palju. Aga tead, kuidas ta kvaliteetsed teod välja sorteerib? Paneb need kõik karpi ja jätab sinna paariks päevaks." Esiteks selleks, et need end ära puhastaksid (neil on enne surma dieet, kartulitest polnud seekord juttugi!) ja teiseks, need teod, kes mööda karbi seina üles suudavad ronida, on kvaliteetsed. Laisad teod jällegi mitte.
Teondus on siin suur teadus!
(Appi, kuhu ma sattunud olen!)