Selle nädalavahetuse veetsin Alentejos. Kuskil Domingao (mingi variant pühapäevast), Cansado (väsinud) ning Aguas de Todo o Ano (Terve Aasta Veed) vahel. Ühel Pedro kursaõel on seal maakodu ning sinna kogu kümnepealine seltskond ka mahutati. Pluss kolm koera. Alustasime Rita ja Pedroga teekonda Lissabonist umbes nii poole 1 paiku. Mina olin muidugi juba varem kohal – osalt sellepärast, et Palmela on küla ja laupäeviti lihtsalt ei ole eriti busse, teisalt sellepärast, et mul oli Continentesse päiksekreemi shoppama vaja minna. Peale märtsialguse vähistaatust ei julge ma enam kreemitamata suurt päikese käes olla.
Kaks ja pool tundi sõitu, veidi ekslemist ning kohal me olimegi. Clarisse (maja omanik), pidžaamas Zé, Rita nr. 2, Vera, Paulo, Sandra ja Joao grillisid parasjagu liha. Ja tegid salatit kah, minu suureks rõõmuks. Autos olin just kurtnud, et portugallased on hullud – pakuvad isegi omleti kõrvale friikartuleid!
Ausalt ka, kui ma maja nägin, teadsin kohe, et ema lööb mu maha, et ma jälle fotika koju unustasin!! (Aga ma loodan, et mind kutsutakse sinna veel tagasi!) Minu esimene elamus oli wc. Ausalt ka, ma pole veel elu sees nii rõõmsat vetsu näinud. Kolla-oranžid seinad, vaasid tulpidega... Pedro ütles mu vaimustuse peale, et väga imelikud asjad teevad mind rõõmsaks. Aga et ma peaks teist vetsu ka tšekkima. Olevat kah vinge. Oli jah, aga mitte nii muljetavaldav. Värvid olid ka veidi tagasihoidlikumad. Maja ise oli kahekorruseline, kusjuures esimest kattis väga portugallaslik kivipõrand. Väljast oli maja valge, uksi ja aknaid raamisid kollased jooned. (Jah, jällegi väga portugallaslik!) Terrassil laiutas suur söögilaud, veidi eemal rippusid kaks võrkkiike. Paremale jäid apelsinipuud, väike pursskkaev ning aiamaa salati ja maitserohelisega. Vasakul elutsesid kanad. Ja otse ees laius pisike järv, täitsa Clarisse enda oma. Isegi kanuu oli, millega järvel sõita ja rohupuhmais elutsevaid parte külastada. Pedro mainis mulle enne küll, et on järv ja puha, aga ma ei arvanud, et kohe OMA järv.
Peale sööki jalutasime kohvikusse ning tegime väikese ringi jõeni ja tagasi, et koeri ujutada. Tagasi jõudsime Belgia-Portugali mänguks. Thomas oli eelmisel õhtul just endale guaššvärvidega Belgia lippu teinud, et tähtsa mängu ajal staadionil omadele kaasa elada. Meie seltskonnas keegi erilisi emotsioone mängu kulgedes ei ilmutanud, kõik olid surmkindlad, et Portugal nagunii võidab. Võitis kah, ja mängu lõpus seletati mulle parastavalt, et näed, belglased lubasid Christiano Ronaldol enne esimese poolaja lõppu jalaluud murda ja ehk oleks pidanud kah, kaks väravat oleks olemata jäänud. Aga selline rivaalitsemine olevat tavaline, eriti Belgia ja Hollandiga, kellega pea alati kakluseks läheb.
Ja siis tulid telekamängud! Pedro algul naeris, kui ma portugalikeelset muusikamälumängu mängima hakkasin. Kui ma siis selle lõpuks võitsin, siis ta nii palju enam ei naernud. Magama sain nii nelja paiku ja kuna magamistubades enam ruumi polnud, tõmbasin end elutoa sohval kerra. Vähemalt ei norsanud keegi kõrval.
Hommikul olin pea esimesena üleval, et siis peatselt võrkkiikke hommikupäikeses tukkuma jääda. Ausalt ka, sel hetkel mõtlesin ma küll, et SELLINE peakski kogu aeg elu olema. Et päike paistaks, linnud laulaks, et oleks soe.. ja mina saaks võrkkiiges tukkuda. Koju jõudsin natuke enne 11, tänu jumalale kusjuures, sest Rital õnnestus ühes külas kraavi tagurdada. Auto ümber sahmides mõtlesin ma juba küll paaniliselt, et kas see oleks piisav põhjus tööle mitte minna. Agei, autol ei olnud plaaniski sinna kraavi jääda. Head-ööd-musid, käsud teada anda, millal ma Lissaboni jälle satun ning ruttu tuttu.