Täna oli meie esimene rannapäev. Otsustasime, et läheme Troiale. Meile väga ligidal ei ole küll ühtegi kohta, aga sinna saab vähemalt ilusti ligi. Ärkasime pühapäeva hommiku kohta rekordiliselt vara (nii kuskil üheksa) ja sõitsime Setubali. Enne küsisime bussijuhilt veel igaks juhuks üle, kas parem oleks maha minna bussijaamas või Praça de Brasil'il. Tüüp ütles, et viimasel. Ronisime siis juhatust mööda Brasiilia platsil maha ja hakkasime viitade järgi minema. Viidad olid aga loomulikult mõeldud autodele ning kuna portugallased armastavad hullumoodi ühesuunalisi teid, jõudsime me sadamani suure ringiga. Seal läksime kohe ühe ettejuhtuva mehe juurde, et küsida, kust pileteid osta saaks (Troia on nimelt poolsaar, umbes 20 minutilise praamisõidu kaugusel Setubalist). Mees vehkis kätega ja pomises midagi arusaamatut. Kui ta oli minema jalutanud, küsisin Marenilt, et mida tema arust "Orla" tähendab. "Minuarust ütles ta hoopis bola," väitis Maren. "Ja üldse, see oli mingi indialane kah. Tal pole ilmselt siinsest elukorraldusest halli aimugi." Siit siis õpetus: ära usalda bussijuhte ja indialasi. Siiski, oli see siis juhus või mitte, kätega vehkis ta täitsa õiges suunas.
Veidi praamisõitu ja kohal me olimegi. Sadamas püüdsid paar meest kala ning nende kõrval oli.. PÄRIS ELUS ZOIDBERG! (Pildil kõige vasakpoolne elukas.) Polnud ta küll ei oranž ega triibulise ujumiskostüümiga, ju ehk selleks, et lihtrahva seas mitte silma paista. Incognito. Kallerdas teine mööda asfalti ringi ja tegi muudkui atsihh-atsihh nagu oleks külma saanud. Ja oli üldse väga nunnu.
Jalutasime mööda tolmust kraanadega palistatud teed rannani. Rand oli tühi ja betoonblokke täis. Ma ei teagi, kumb meist rohkem pettunud oli - mina või Maren. Siiani on Portugali rannad olnud midagi täiesti hämmastavat ja nüüd siis see! Laotasime oma linad siiski maha ja kreemitasime end sisse. Tuul oli päris tugev. Kannatasime ja panime endale pusad selga. Poolteist tundi hiljem oli küllalt - mis rand see ka on, isegi jäätist ei müüda! Praamil tegime tutvust laevnikega (no tegelikult oli muidugi vastupidi). Ma ei tea, kas see on mingi kohalik pick-up line, et võõramaalasi tuleb nende ilusa portugali keele eest kiita, aga seda need mehed tegid. Ja arvasid, et ma olen hispaanlane. (Tegelikult pakutakse seda mulle hämmastavalt tihti. Ma ei mõista!)
Setubalis läksime esiteks meie tavapärasesse Itaalia-India restorani ning seejärel jalutasime pool linna läbi, et kuskilt Magnumi Double Carameli leida. Ausalt ka, mõni jäätis on seda vaeva väärt!