Maren rääkis juba nädal aega sellest, kuidas tema tahab lihavõttemissale minna. Ma ei olnud mõttest just ülearu vaimustatud, sest olgem ausad - kirikus käin ma vaid ekskursiooni korras ja siis kaon sealt ka võimalikult kiiresti.
Eile õhtul polnud mul kodus aga mitte midagi teha, niisiis mõtlesin, et lähen tšekin ära. Et kui väga uni peale tikub, siis hiilin minema. Missa ise algas pool 11. Kui kõik vanainimesed, kohalikud kirikunoored ja kaks EVS tšikki kirikusse olid saanud löödi uksed kinni ja umbes 10 minutit istusime pilkases pimeduses. Siis avati uksed. Sellise õudukalaadse kriginaga, et kõik kirikutegelased rodumisi sisse tulla saaks. Ühel neist oli veel hirmussuur küünal ka käes. Edasi vehiti veidike viirukitõrvikuga (või mis iganes see on, mis rohelist tossu välja ajab), öeldi paar jumalasõna ja hakati laulma. Saateks polnud aga mitte orel vaid kitarr. Sinna juurde paar kõristit ja väike trumm. Mul kukkus suu lahti. Nii äge! Piiblitekstide lugemise ajal kippus uni küll peale tulema, sest teada värk - poole öö paiku ma portugali keelest aru enam ei saa. Aga piiblitekstid pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud.
Mingi hetk hakkasid kõik tädikesed üksteist musitama. Ma mõtlesin et jess kui tore, ma ei tunne kedagi. Aga see siis Portugali kirikus loeb? Loomulikult mitte! Niisiis musitasin kõik oma rea tädid ära ja veel pooled minu ees olevast kah. Edasi pakuti leiba. Ma olin just hambad ära pesnud, niisiis ma ei läinud... kõik ülejäänud läksid, isegi Maren, kes pärast kaebas, et neil Saksamaal tuleb käed ette sirutada, aga kui ta siin nii tegi, siis preester (kes siin on muide must) oli talle lolli näoga otsa vaadanud.
Kui missa läbi sai, hakkasid kõik plaksutama. Ma olin vist eriti juhmi näoga, sest Maren sosistas mulle, et ei, Saksamaal pole se KA normaalne. Ja selle asemel, et ära minna, tegi kirikubänd veel paar laulu ning rahvas muudkui plaksutas ja laulis ja mõni hakkas isegi tantsima.
Kirik või mis, aga seal võiks vahel harva isegi käia!