Käisime eile Luís'i sünnipäeva tähistamas... jah, seda sama, mis novembris oli. Aga kuna minu ja Mareni kingitus talle oli tasuta õhtusöök ilusate tüdrukute seltsis (loomulikult meie!) ja kõigil oli pidevalt nii kiire... siis toimus see alles eile. Restoraniks oli Luca, Luís'i jutu järgi maailma parima itaalia köögi ja eriti vip-klientidega väga fancy restoran. Nojah. Ma leian ka, et väga fancy restorani teenindajad peaksidki t-särkides ringi jooksma. Rookie-silt seljal ja puha. Nojah, need päristöötajad kandsid küll ehtsaid triiksärke ja meid teenindas härra Luca isiklikult (itaalia keeles, kusjuures)... aga ikkagi. Sisekujundus oli lahja ja üldse mitte itaaliapärane.. võibolla mängis siin oma rolli ka Luca suht mitteitaallaslik päritolu, sest tegelikult nägi ta välja pigem nagu Aafrika näljahädaline...aga võibolla olen ma lihtsalt kade ka, sest nii peenike pole mina küll elu sees olnud! Maren oli esimene, kes toidus pettus. "Tead ma poleks elu sees uskunud, et ma lähen ITAALIA restorani ja seal ei ole absoluutselt mitte midagi, mida ma tahaks. Ei tea, kas selle kaheksajalarisotto saaks ilma kaheksajalata ka tellida?" Mina võtsin lasagne. Luís võttis pasta mingite naljakate pähklitega... ja Maren võttis ka lasagne, sest see oli ainuke toit, kus liha ei olnud. Lahtine lasagne, kusjuures. Mul polnud muidugi halli aimugi, et see niiiii lahtine on. Hull hunnik kastet ja paar artishokibeebit ÜHE lasagneplaadi all. Toitude kujundus andis muidugi aimu, kui fancy see restoran tegelikult on. Maitse üle kurta ei saanud, aga kõht tundus peale sööki veel tühjem, kui enne. Magustoitu ma ei võtnud. 7€ ühe shokolaadikoogi eest tundus tol hetkel liig mis liig. Eriti, kui ma saan Minipreço'sse minna ja 69 sendi eest 4 mousse de chocolate'd osta. Maren ei tahtnud ka magustoitu, aga Luís leidis, et me peaks seda seitsmeeurist kooki ikka proovima. Oli hea küll, aga imetilluke. Sulashokolaadist südamega, kaaslaseks lusikatäis karamellijäätist. "Okei, kas me võiks palun nüüd McDonaldsist läbi minna. Tahaks ühte McFlurryt!" Vot nii odav olengi jah (:
Igatahes tundis Luís end hiljem väga süüdi, et lasi tüdrukutel endale välja teha. Edasine õhtu oli tema treat. Mis vähemalt minu jaoks tähendas õhtu läbi Bailey'se joomist. Toidu osas võin ma küll järeleandmisi teha ja date mäkis poleks minu jaoks maailma suurim õudusunenägu... aga kui juba juua, siis stiilselt. Sitt üheeurine sangria või õlu ei meelita teps mitte. Pigem olen ilma.
Või joon Bailey'st.
Muide, ma avastasin täna, jumala juhuslikult kusjuures, et ma oskan täitsa head Pilaffi teha. Olgu, originaalist on asi suht kaugel ja liha asendasid seened, aga ikkagi. Minust võib siin veel asja saada!