Mõned päevad tagasi kurtsin oma arvutimuret Dulce'le... lootuses, et äkki saab mu arvuti väikese kodutripi kuidagi vahele jätta. Du pakkus mulle kohe ühte oma sõpra, Paulo't. Et tegelevat küll pigem graafikaga, aga arvutitest jagab ka üht-teist. Viis minutit peale kõnet olin, arvuti näpus, Paulo ukse taga (ma pole mitte ainult kiire vaid ka vahemaad Palmelas on väga lühikesed). Tüüp pani mu mingisse eriti ebamugavasse (aga see-eest väga minimalistlikku, mis peale kõige muu võimaldas ka enda keerutamist!) plastmasstooli istuma ja asus arvuti kallale. Mina keerutasin end edasi tagasi ja kommenteerisin, et "noh, ega ta sealt enam edasi ei lähe ka" või et "no selliseks mustaks ta jääb kah." Paulo sügas kukalt ja ei osanud suurt midagi arvata. Pomises ainult omaette, kui kummaline see kõik on. Lõpuks leidis, et peab Windowsi uuesti peale installima. Portugalikeelse, sest inglise keelset tol hetkel polnud. Mis seal ikka, ega mul eriti vahet ei ole - eesti või portugalikeelne Windows - üles ei leia ma midagi ei ühel ega teisel juhul. Nüüd oli muidugi igavesti vinge, et mul keerutatav tool oli. Tagumik jõudis selle tunniga siiski suhteliselt ära surra.
Peale ühte tundi ja kolme ebaõnnestunud installimiskatset andis Paulo alla ja ütles, et tõenäoliselt on kõvaketas omadega õhtul.
Nüüd ootab mu pisike ja tarbetu nunnu vaikselt toanurgas seda aega, kui keegi nõuks võtab Portugalist Tallinna sõita. (Olgu see siis kasvõi viimase variandina DHL.)