Maren tuli täna tagasi. Ma küsisin, et kuidas on. "Mis seal ikka," vastas ta muretult.. et siis mõne aja pärast vesiste silmadega ringi käia. Aga selline esimese-päeva-depressioon on vist loomulik. Järgmisel päeval tööle minnes palju naeratavaid nägusid nähes on olukord juba palju meeldivam.
"Muide, mu ema rääkis kogu aeg, et mul on hallituse ja kõdu lõhn juures. Ja siis kui ma kedagi kallistasin, siis ütlesin muudkui, et ega sa ei pea mind kallistama, kui ma haisen."
Naljakas. Mulle ei öelnud küll keegi midagi. Eestlased on vist liiga viisakad, et sellele tähelepanu juhtida. Igatahes, ma vabandan kõigi ees, kes minu juuresoleku ajal keldrilõhna pidid taluma (:
P.S: Tundub, et kevad on tõesti ligidal. Portugali telekanalid näitavad muudkui dieettoitude reklaame!