Peale neljapäevast jõulu kodus ootas ees Valladolid. Eelneval õhtul kohvrit pakkides sain ma rõõmsa üllatuse osaliseks - Ryanair'i pagasi maksimumkaal on 15kg. Nojah, muidugi, just siis, kui ma olin juba jõudnud üliõnnelik olla, et seekord mahub mu kott lubatud piiridesse! Lennul Belgiasse ei juhtunud midagi erilist - isegi kohvri sain hiljem ilusti kätte ja ka õige rongi leidsin üles, mis mind ilusasti kesklinna viiks. Liiga hea, et olla tõsi? Vist jah, sest maha tulin ma vales peatuses. Minu Charleroi-charterbussi küsimise peale vangutasid inimesed vaid päid. No ei ole siin sellist asja. Viisteist minutit bussini, kümme,... otsustasin võtta takso. Selleks, et ma hullu tünga ei saaks, küsisin enne palju sõit maksab. 15€. Kusjuures isegi taksomeetrit polnud selle hinna arvestamiseks vaja. Sõit ise kestis tervelt 5 minutit. Aga bussi peale ma jõudsin (ja pidin oma üliagaruse tõttu üle tunni ülimõttetus Charleroi's passima, sest isegi check-in'i tegemine polnud võimalik.) Vähemalt oli mul aega asju ümber tõsta ning 8€ iga lisakilo pealt oli tõsine motivaator. Nii või naa - 2,6kg jäi ikka üle. Ryanairil tundus aga jõuluale olema ja kokku pidin ma ainult 10€ maksma. Ilus! Selle eest pidin aga turvakontrollis oma martsipani loovutama sest lisaks enda ohtlikule välimusele meenutasid pätsikesed kahtlaselt mõnda keelatud ainet. Millist, jäi ka keelegeniuste selgitustöö järel selgusetuks. "Noh, söö need siis ise vähemalt ära. Jube hea martsipan on!"
Oma esimesel päeval ei teinud ma midagi. Teisel päeval läksime Ignacio tädi juurde soolaleivale. Tema kolmekorruseline vanamööblit ja kasse täis maja asub pisikeses müüriga ümbritsetud külakeses, mida praegusel hetkel suure hoolega üles ehitatakse, panustades suurimal määral raamatupoodidesse. (Tegemist on Hispaania valitsuse uue suurepärase ideega teha raamatupoeküla kuskile pärapõrgusse!) Edaspidi tutvusin pigem Valladolid-by-night'iga ja päevavalgust nii väga ei näinud. Süsteem magan-söön-käin väljas töötas ideaalselt umbes viis päeva järjest. Peale seda enam ei viitsinud. Süüa nii palju ja välja ka minna, sest nii ühe kui teisega on hispaanlastel oma teema. Saia söövad nad nii sama suure mõnuga kui portugallased ainult et nende sai on tegelikult ka päris hea (vastupidiselt kohalikule) aga kui spaghetti kuulub siin pearoogade hulka, siis Hispaanias on ta äärmisel juhul appetizer, millele järgneb veel kaks käiku. Isegi härjasilma süüakse koos saiaga. Minu keeldumise peale hakkasid nii Ignacio kui Paloma (tema õde) itsitama ja küsisid, et mismoodi ma oma munakollast süüa mõtlen. "Ei noh, lõikan noaga tükid ja see mis välja jookseb, seda ei söö." Jah, jõle imelik oli küll harjumuspäraselt süüa, kui terve pere enda saiatükikesi munakollases tupsutas. Muidu on toit päris hea - (ja võibolla oli tegu ka sellega, et Ignacio ema oskab täiesti jumalikke tortillasid teha) ning isegi koogid saavad rõvemagusa skaalal veidi väiksemaid hindeid kui Portugalis. Aga sellest ma küll aru ei saanud, kui terve pere kahe suupoolega seanahka krõmpsutas ja külmkapist kaheksajala kombitsaid leides kadus kah söögiisu suhteliselt ära.
Aastavahetusel toimus suurem family-dinner koos vanaisade, tädide, nende boyfriendide ja täditütardega. Käike ma lugeda ei jõudnud, küll aga tuli järjekordselt meelde lauake-kata-end, sest mida kiiremini näljased (mitte kauaks) külalised endale toitu sisse uhasid, seda kiiremini kanti ette uued liuad igat sorti meeldiva kraamiga. Krevetid, valge-hallitriibulised spagetid, karbid, kaheksajalad tshillipipraga, seened, viit sorti juustud, lõhevorm, sink ja chorriso, tortilla, hiljem veel trühvlid ja puuviljad. Ja shokolaaditort.
Natuke enne kahteteist anti igaühele taldrik 12 viinamarjaga. Keegi midagi ei selgitanud. "Oota nüüd, see on üllatus," ütles Igancio, kui minu normaalsuuruses viinamarju imetillukeste vastu vahetas. Kui kell kaksteist sai, hakkasid kõik oma viinamarju sisse kühveldama. Aga ikka nii, et kellapauk ja viinamari. Selle juures oleks vist midagi pidanud soovima kah, aga mul ei tulnud mitte midagi head pähe ja üldse olin ma oma viinamarjadega liialt ametis.
Kõige viimasel päeval toimus ka linnaekskursioon ning kuna Valladolid pole teab mis suurlinn, sai too praktiliselt risti ja põiki läbi k6nnitud ja ära said nähtud nii miljon kirikut, park (mis peale paabulindude pidavat olema ka kohalike gay'de lemmikpaik) kui ka kohalike rand (á la Harku järv, kus ükski mõistusega inimene ujuma ei lähe).
Rong Lissaboni väljus natuke peale kolme hommikul ja rong oli puupüsti inimesi täis. Mingil imelikul põhjusel ei üllatanud mind üldse see, et ühes ruumis oli ainult üks mees. Kolisin oma kohvritega sinna sisse ja kui mees teist nägugi ei teinud, harutasin oma võileiva tsellofaani seest lahti ja asusin sööma. Mingil hetkel sain ma muidugi aru küll, et tegemist on piletikontrolöride endi ruumiga, aga niikaua kuni nad mind sealt välja ei kupatanud, seadsin end mõnusalt sisse. Ühel hetkel avastasin endale näkku suunatud taskulambi. Selle hoidja käskis mul kuhugi mujale kolida, sest päris nii ikka ei minevat. Nojah. Uues kohas ei lastud ka suurt olla. Piiril suunati jälle taskulamp näkku. Aga seekord ei olnud Portugali tulekuga (oh imet) küll erilisi raskusi, isegi maha sain rongilt täiesti õiges peatuses.
Homme saab uuesti tööle hakata.