Kui Karin ütles, et aeg käib siinpool teistpidi ja teistmoodi, oli tal küll tuline õigus. Päevad lausa kuluvad käest, kuid samas teevad nad seda vaikselt ja rahulikult. Ilma tormamata ja kiirustamiseta ja stressita. Mis on omaette kuidagi naljakas... et kõik saab tehtud ka ilma üleliigse närvitsemiseta. Ja ma ei saa küll väita, et ma olen juba rahu ise... aga umbes poolel teel sinna küll.
Peale kahte nädalat on muidugi naljakas rutiinist rääkida, aga ka see on. Ei, ma ei mõtle seda halba, vaid seda head, mis mingisuguse kindluse annab.
Nagu näiteks et bussijuht, kes mu hommikul Poceirão`sse viib on alati sama ja tal on alati seljas valge triiksärk, mis on pooleldi lahtinööbitud, et rinnakarvad ikka ilusti välja paistaks.
Et kolmandas peatuses tuleb peale kahene Mariana ja tumedapäine paks mamsel, kes ka mõlemad Poceirão`s maha tulevad ja et rongijaamas tuleb peale noor naine, kes alati paksu mamsli kõrvale istub ja Mariana mõneks hetkeks oma sülle võtab.
Ja nii kordub see iga päev, ja iga päev on üks paras deja vu. Aga selline meeldiv, sest samal ajal saan ma mööduvaid viinamarjapõlde ja apelsinipuid passida ja muusikat kuulata ja... maitea, aga nii seitsme ajal hommikul bussiga sõites tulevad kohe eriti head mõtted.