Mitte, et ma matemaatikat eriti oskaks (või armastaks), aga ma lihtsalt pean oma proloogi alustama umbes nii, et mul on veel umbes 175 tundi jäänud Eestis olla.
Ja mõeldes minu eelnenud peaaegu 22le õndsale aastale kamašokolaadi ja hapukoore seltsis on seda ikkagi ilgelt vähe küll. Samas on seda piisavalt palju, et käia ära juuksuris ja hambaarsti juures, kallistada kõiki neid, keda vaja on kallistada, ilmutada hulgaliselt pilte, et kõik sõbrad ikka kaasa saaks pakitud, vaadata viimast korda Eesti artistid üle (ma ise ka ei usu, aga PÄRISELT ka, ma käisin Go Live'l!) ja Lotte, muidugimõista. Juua Kristjaniga mõned siidrid ja arutleda viimast korda minu orientatsioonimuutmise teemal (see on tema idee, mitte minu!), pakkida kõik asjad kaasa kuid ikka hambahari maha jätta, saata ilusate surfarpoiste juurde suunduv Hanna-manna lennukile, vaadata Stinaga terve Sõprade hooaeg ära... ahh. Ja selle kõige juures veel mõistus säilitada.
Tegelikult olen ma päris kindel, et minu uues kodus, minu uue miljoni lapsega (olgu, väike liialdus) on mõistuse säilitamine suhteliselt välistatud. Aga sellest juba edaspidi, eksole. Niikauaks sissejuhatus portugali keelde: Ola! Meu nome é Kadri. Sou de Estonia. Não comprendo!