Ma ei tea, kas ma olen neetud või on Portugal minu jaoks neetud, aga iga jumala kord (täpsustus: 2) läheb midagi ilgelt valesti. Seekord sai draama alguse Pariisis, Charles De Gaulle lennujaamas. Kõigepealt ei leidnud ma kohvreid üles ( ma süüdistan selles puuduvaid viitasid, monitore, ja umbkeelseid töötajaid), siis ei leidnud õiget väravat ning kui ma lõpuks ühe tüübi leidsin, kes jumal tänatud (ilmselge iroonia) inglise keelt oskas, saatis ta mu kuhugi pärapõrgusse ja täiesti vale lennuki peale. Selleks ajaks, kui prantsuse musjöö mulle särava naeratusega teatas, et mademoiselle, aga teie lennuk ei lähe yldse mitte siit, oli mu lennuni umbestäpselt pool tundi. Mina oma ilmselges naiivsuses muidugi endiselt mõtlesin, et SEE EI SAA OMETI MINUGA JUHTUDA. Tüütasin veel nii umbes paarisada kollase vestiga tädi ja onu ja leidsin mingi ime läbi bussi, mis pidi mu vajalikku kohta viima. Viis ka. Ja kui ma siis hingeldades ja tomatipunasena Easyjeti boksi juurde jõudsin sain ma veel valida Stanstedi ja Stanstedi vahel. Shokolaadipruun tädike letis kuulas ilmselge põnevustundeta minu kurva loo ära, palus oodata ning hakkas isiklikke kõnesid tegema. Selleks ajaks, kui ta lõpetas, oli mu jume suure tõenäosusega juba lillaka tooni võtnud. Tüdinult selgitas ta mulle, et kui ma maksan 52€, siis EHK saan ma järgmise päeva lennule. Mis mul üle jäi.
Edasi tuli mul küll jumalat tänada (eimingit irooniat), et ma suhteliselt blond olen (lõunamaiste standardite järgi) sest sõnumi saatmine Luís´ile (ma täna ei tule, proovi homme samal ajal!) osutus suhteliselt kergeks. Minu uus umbes 16 aastane telefoniga sõber aitas mul ka telefonikaarti osta ning tegi selgeks automaadi kasutamise põhitõed, soovis siis edu ning lendas ise Marseille´sse.
Ah kuidas ma vihkasin see hetk inimesi, kes olid õigel ajal lennujaama jõudnud!
Aga ju siis jumalal hakkas minust lõpuks kahju, sest peale seda kui ma olin Ignaciole telefoni teel seletanud, et i´m in a deep shit ja i don´t think i like this country very much ning olude sunnil (kehv kuuldavus) teinud seda piisavalt kõvasti, et kõik ootesaalis olevad inimesed minu murega kursis oleksid, astus minu juurde sinise pluusiga hipitshikk. Flavie. I heard you are fucked up. Me too. Tema lugu oli ausalt öeldes isegi kurvem. Nimelt oli ta kolm aastat raha kogunud, et Prahasse sõita (Seal on ju ooper! Ja neljakorruseline ööklubi!! Aga õlu? Noh, see ka. Aga nägid. Ma mainisin esimesena ooperit!) Ja kui ta siis lõpuks Pariisi jõudis, tuli välja, et ta pass on kehtetu ja koju ei saanud ta ka minna, kuna võtmed ja rongipiletid olid Tshehhis oleva sõbra käes. Niisiis oli tal nädal aega Pariisis olla ja kuna ta kedagi sealt ei tundnud, oli ta juba paar päeva lennujaamas viibinud.
Kohutav küll, aga kahjurõõm on suurim rõõm ja ühe õnn on teise õnnetus. Niisiis olime me mõlemad õnnelikud, et on veel teisigi, kellel sitasti läheb.
Öö kujunes siiski pikaks ja suhteliselt ebamugavaks. Ma ei tea, kas lennujaama planeerides on juba ette nähtud, et ootesaali istmed peavad olema metallist, nõmedate käepidemete ja suurte metallaukudega, et jumala eest ükski hulkur sinna ööbima ei jääks, aga peale nelja surnud jalga andis Flavie alla. Eestlaslik uhkus ei lubanud mul sama teha. Järgmine hetk, kui ma üles ärkasin, järas prantslanna mingeid imelikke hiidpikkasid vorstikesi. "Ah ma siit niisama leti ääre pealt leidsin," ütles ta muretult. "Tahad ka?" Pakendi panime hiljem tagasi sinna, kust selle leidnud olime. Järgmised korrad leidsin ta ühe plastmassist konksuga (kes teab, millal vaja võib minna) ning raamatuga, kust ta mulle tundeküllaselt tsiteeris: "Sa ei pea jääma elule alla nagu liilia. Võta turjast ja ratsuta tema kui tiigriga."
Mida iganes.
Kell pool 6 hommikul jättis ta mu maha. "Ah, tead, ma ikka pean minema ja selle Louvre üle vaatama." Nii ta siis kadus oma konksuga, unustamata enne öelda: "Just remember. Ride the roaring tiger!"
Võiks ju loota, et edasi läks kõik lusti ja lauluga. No mitte päriselt. Esiteks hakkas Easyjetitädi ühe lisakilo pärast vinguma ning kui ma siis lõpuks umbes viie kotiga varustatult turvakontrolli suundusin, olid kõik rahul ning kott kilo võrra kergem. Turvakontrollitädi otsustas minu teravate elamuste kogu veelgi täiendada, lastes mul pintsettide pärast kõik oma kotid pahempidi pöörata ning viies läbi ka täiendava stripsearch´i.
Edasi ei läinud palju paremaks. Lennukisse jõudnuna ootasime seal veel umbes poolteist tundi, sest mingi nõme konnasööja oli kahele inimesele sama numbriga pardakaardi andnud.
Niipalju siis Lissabonist. Ma tõesti ei arvanud, et ma kunagi siia jõuaks!
Aga jõudsin. Ja rõõmustasin vist tuhat korda rohkem, kui muidu rõõmustanud oleks. Ilma igasuguste segadusteta.
"Ma ei lenda enam kunagi lennukiga. Eriti veel Easyjetiga ja jumala eest mitte läbi Pariisi," teatasin ma Luísile yhe hingetõmbega. Eks näis, millal ma oma sõnu sööma hakkan.
Edasi tuli aga juba päris puhkus Algarve´s koos hullu päikese, ookeani, suurte lainete, liivaga bikiinides ja saja muu asjaga. Praeguseks olen ma tõenäoliselt pruunim kui kunagi varem.
Asi, mille üle kõik kohalikud endiselt imestavad on fakt, et ma olen puun, mitte punane. "Inglased on meil siin alati punased!" Nojah, eestlane on päris vahva olla siis!
Muide, homme kolin ma oma Palmela-korterisse sisse!