Nüüdseks on siis kogu seltskond koos. Eile ühines viimasena Eduard ja kuigi Ignacio ütles, et Barcelona inimestest ei maksa suurt oodata, tundub, et selle eksemplariga on meil vedanud. Ka seetõttu, et ta ei hakanud protestima tubadejaotuse pärast... mitte et ma juba enne kindlustunde tekitamiseks oma toa seinu piltide ja postritega katnud poleks! (Kunagi ei või teada!)
Niiet siiani on endiselt ilgelt tore. Kummastust tekitavaid asju muidugi jagub, aga see kõik on suhteliselt kergelt õpitav. Et toas jalanõusid ära ei võeta (ma käin endiselt paljajalu), et aknakatted on kogu aeg ees (sest muidu läheb toas liialt kuumaks... jah. siin on endiselt paras rannailm, Eesti mõttes!), et lõunaks süüakse kolm käiku (ahoi dieet!), et piim seisab kapis avatuna nädalaid (uue maailma pastöriseeritud mõnud), et prae juurde võib lisandina ka kartulikrõpse süüa ja et igal võimalikul ja ka võimatul hetkel räägitakse jalgpallist.
Keelega on endiselt nii ja naa. "Miks sa nutad?", "Miks sa ei söö?", "Magama tahad minna?" on saanud stampväljendeiks. Nendes olen ma suht kõva juba (:
Ah, muide, ma käisin täna passipilte tegemas. Kümme pilti on 10€, aga teenindus on selle eest tasemel. Esiteks tehakse pilte täieliku profitehnikaga (ma tõesti ei tea, mitu korda fotograaf objektiivi vahetas!), neid tehakse suur hulk ja täpselt niikaua, kuni fotograaf ise leiab, et okei, selle võtame (mina ja mu fotogeenilisus) ja hiljem tehakse põhjalik tuuning. Okei, tulemust pole ma veel näinud, aga kui ma ära tulin, asus mees fotol pluusi alt paistvaid rinnahoidjapaelu eemaldama. Ma loodan, et ka üleliigne läige on näost kadunud!
Ahjaa, ma siiski pean mainima, et Lissabon on minusuguse shopahooliku jaoks puhas paradiis. Eriti, kui raske päeva lõpetuseks saab pastelaria´st mõne koogi kaasa osta!