Täna oli minu päris esimene tööpäev Poceirão´s. Hirmuspisike küla keset viinamarjapõlde, kus on kool, apteek, kirik ja umbes 10 kohvikut. Päris ausalt ka, aga enamus portugallasi veedab vist poole oma elust kohvi juues (ja sinna kõrvale jalgpalli vaadates!) Tavaline kohv on paras tökat, mida juuakse barbitassidest (needki on umbes pooltäis) ja lisatakse nii palju suhkrut, et lusikas püsti seisaks. Õnneks on mõeldud ka muulastele ja kokkuvõttes pakutakse kohvikutes hulgaliselt igasuguseid erineva piimakogusega jooke. Mina võtan tavaliselt galão ning teenin sellega ära portugallaste kulmukergituse, sest kohvi sisaldus selles on keskmiselt veerand. Loomulikult märgitakse siis ka ära, et ega mu kaalule see piimahulk hea ei ole. Nojah. Ma tean küll, kuid isegi kui tavaline portugallane eriti piima ei tarbi, on ta ümmargune nii või naa. Väike ja ümmargune. Eeldatavasti suure koguse saia pärast, mida ta endale enne sööki suurtes kogustes sisse ajab.
Olgu. Lapsi on mul nii 27 ringis. Töö kiire ja korralik. Kui tavaliselt kulub 1 lapse peale 9 kuud, siis mina sain päevapealt kaks jalgpallimeeskonda ja 5 varumängijat. Esimesel päeval pandi mind muidugi kohe proovile, et palju minuga manipuleerida saab. Päeva lõpuks ma enam nii roheline polnud. Ja não ütlemine tuleb mul juba üle ootuste hästi välja. Porque peale ma siiski veel midagi öelda ei oska. Kasutagu oma fantaasiat!
Igatahes elavad kõik minu tüdrukud parajas Floribella-maanias ja maailmas. Enamus neist omab umbes põlvini lilledega seelikut, millel on taftist alusseelik, justtäpselt nii nagu Floribellal. Ja tutvustusringi ajal keeldus enamik neist oma pärisnime ütlemast. Mis pärisnimi. Minu nimi ongi Floribella! Teine seep, mis siin jookseb kannab nime Morangos com Açucar (maasikad suhkruga) ja selle eetriajal istub enamik teenagereid teleka ees. Nojah, isegi paljud minuealised nagu ma tähele pannud olen. Sari ise on täis ilusaid modell-inimesi, keda kahjuks erilise näitlemisandega õnnistatud pole. A vähemalt on silmale ilusad vaadata!