T2na hommikul l2ksime Eduardiga koos Poceirão`sse kuna tal oli mu lastele ludovisita plaanis. Ludovisita toimub 1-2 korda n2dalas ja kujutab endast nii tunni pikkust tegevust lastega. Kuna mu keeleoskus veel suurt ei võimalda, sain ma endale lolli plakateid hoidva assistendi rolli. Minu koost88 lõunaeurooplastega pole endiselt suurem asi, seda eriti hommikuti. "Kui palju aega mul on?" Ja siis mina loen, et kaks minutit, yks minut. Ise suht n2rvis juba, et sinna see buss l2heb. Kui me siis ikka ja alati õigeaegselt v2ljume, teatab Eduard laia naeratusega, et: "Don`t worry, be happy! Come on, let`s go, motherfucker!" (Tegelikult sobib see v2ljend igal ajal ja igas kohas!) Ja juhul, kui ta keskusest enda k2sutusse bussi saab, lisandub sinna ka fakt, et ta on Fernando Alonzo nõbu ja lendab kui tuul. Ja lendab ka, kusjuures kiirus on viinamarjapõldudevaheliste auklike teede jaoks liig mis liig. Bussidest r22kides, viimasel ajal on minu segadusse ajamiseks m2ngu toodud ka halli peaga t2dike, kelle juukseid hoiab alati kinni 3 metallist klambrit ning põskhabemega proua ja nad mõlemad v2ljuvad ja tulevad peale iga kord erienvas kohas. Mystika, palju kohalik transpordiamet minu rutiini rikkumiseks vaeva n2eb!
Reedese peo kohta võin ma 8elda nii palju, et kuigi ma olin ette kurb, et meil on P2RIS Hispaania sangria ja mina ei saa seda t2nu antibiootikumidele juua, siis minu lohutuseks tegi joogi valmis Thomas ja lisas sinna ka banaane (mis on suur no-no sangria puhul!). Tegelikult ma ikkagi maitsesin seda ja pidin tõdema, et tervelt kuu aega, iga kord peale siia saabumist, olen ma pidanud jooma halba sangriat. Needus (:
-----
Kuidas eristada rikkaid ja vaeseid rahvusi? Meie peres k2ib see selle j2rgi, kellel on elektrihambahari ja kellel mitte. Hispaanial ja Eestil ei ole (: